ja seetõttu maatükid killustuvad, mis kehtib ühtlasi ka uusasustusele. Selle kõige taustal aga on ilmne, et ostetakse paremaid maatükke ja omaduste poolest kesisemad jäävad seisma, mis aga ei saa olla kusagilt poolt vaadatuna kiiduväärt. (Ridell, Rembold 2002) Peatuti ka Ida- ja Kesk-Euroopa ja Kesk Aasia Initsiatiivil(ECAI), mis on Maailmapanga, FAO ja huvitatud riikide valitsuste vaheline arendusprojekt kindlustamaks postsotsialistlike riikide maaalaste küsimuste valutuimat lahendust. ECAI eesmärkideks olevat parendada teadlikkust osalevate osapoolte vahel, arendada välja optimaalsed tingimused ja tegevusplaanid post-sotsialistlike riikide kinnisvaraturgude jaoks ning regionaalseid eripärasid arvesse võttes minimeerida maakorraldusalaste tegevuste kulukust. Nimetatud initsiatiivi tulemusena märgiti ära erinevate kulude vähenemine, tähelepanu juhtimine vastava valdkonna valupunktidele
sissetulekud tunduvalt, ka Eestis. Kuid medalil on teinegi pool: konkurents saabub ka madalama väljaõppetasemega tööjõu turule. Konkurentsi vormiks ei pruugi siinkohal olla võõrtööliste sisseränne, vaid pigem töökohtade liikumine odavama tööjõuga maadesse. Ei saa öelda, et Eesti lähtepositsioon oma konkurentsivõime suurendamiseks oleks nõrk: meie tugevustena saab esile tuua geograafilist asendit, poliitilist stabiilsust (eriti meie peamiste konkurentide ehk teiste postsotsialistlike riikidega võrreldes), hariduse väärtustamist, puhast keskkonda, head teadusbaasi, avatud ja uuendustele vastuvõtlikku ühiskonda. Loomulikult on meil ka vajakajäämisi, millega peame arvestama ja mida peame tulevikus parandama. Eesti on vaene ja väike nii pindalalt kui ka elanikkonnalt. Tööstuse tehnoloogiline alus vajab uuendamist, teadustulemuste rakendamine tootmises on madal.
Täpselt sama defineerimatu on inimväärne elu ja toimetulek. Ühe jaoks algab inimväärne elu Mercedese omamisest, teisele piisab sellest, kui lastel on kõht täis. Tänaseks päevaks on Eesti näinud ja näeb ka edaspidi vaeva, et selle kodanikel oleks üha parem heaolu ja selleni on Eesti arenenud väga kiiresti. Tõesti, Eestit on rahvusvahelistes hinnangutes sageli nimetatud üheks edukamaks postsotsialistlike Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas. Positiivsed ja kiired muutused poliitilises ja majandussfääris pole siiski kaasa toonud kõigile suurt ja kiiret kasvu inimeste individuaalses heaolus. Tänasel päeval jääb meie sotsiaalne heaolu ja turvatunne kaugele maha teistest Euroopa Liidu riikidest, kus on poliitiliste protsessidega jaotatud oma rikkust inimeste vahel ühtlasemalt ning on saavutatud kõrge elastustase. Meil on lähedal head ja abivalmid heaoluriigid nagu Soome, Taani ja
liikmesriikide keskmine näitaja oli samas 1,84%. Riigi innovaatilist potentsiaali peegeldavad samuti leiutajate huvide kaitseks antud patendid. Mõne allika järgi Eesti näitajad olid 2000-2005 aastatel üsnagi head, kindlasti suuremad kui teistes Ida-Euroopa riikides.(Eesti majandus, lõimumine Euroopa ja globaalses kontekstis, Mainori kõrgkool, 2008, lk 154-155) Üldistavalt võib öelda, et enne majanduslangust Eesti tundus sammuti innovaatilisena riigina, võrreldes teiste postsotsialistlike siirderiikidega. Kuid arenenud suurriikidega võrreldes oli Eesti innovaatilisuse hinnanguline tase aga madal.(Eesti majandus, lõimumine Euroopa ja globaalses kontekstis, Mainori kõrgkool, 2008, lk 157) Kokkuvõtte Eesti riik ja selle poliitika mõistavad innovatsiooni tähtsust ja vajadust. Tuuakse alati välja mitmeid variante ja lahendusi, kuidas Eesti innovaalitisust tõsta. Eesti innovaatilisus on
maapiirkondade vaesus ja tööpakkumise piiratus süvendavad vastuolusid.Üle 80% muulastest elab linnades, maaelanikkond seevastu on ülekaalukalt eestlased.Madalad sissetulekud maal tasakaalustavad vaesust eriti Ida-Virumaa linnades, mis on suuresti mitte-eestlaste kanda. Teiselt poolt on elu pealinnas kulukam, mille tõttu perede toimetulek ei ole alati otseses seoses sissetulekute tasemega. TÖÖ JA AMET Postsotsialistlike ühiskondade eripäraks on valdava osa töötajaskonna töö muutumine. Kümme möödunud aastat on palgatöötajaid sundinud vahetama mitte ainult tööd, vaid sageli ka ametit, eriala ja elupaika. Jättes kõrvale need küsitletud, kes sellel ajavahemikul tööikka jõudsid, töö kaotasid või vanuse tõttu töötamisest loobusid, on siis ja praegu töötajate tegevusalade struktuur järgmine (tabel 1). Nii nagu suurpõllumajanduse killustumine ja erastamisprotsess maal mõjutas peamiselt
eest ise seisma ja need, kes saavad riigilt abi, on tunnistatud konkurentsivõitluses lootusetult kaotajateks. Liberalismi ameerikalik variant vastandab sisuliselt avaliku sektori teenuseid isikuvabadusele. Ameerikas puudub “riigialama” mõiste või arusaam kodanike ja riigi 23 vahelistest lepingulistest suhetest (mis muudavad kohustused vastastikuseks ning panevad riigile vastutuse kõigi kodanike heaolu eest). Liberalismi ameerikalik variant on leidnud tugevat poolehoidu mitmete postsotsialistlike riikide poliitikutelt. Selline mudel õigustab ju sotsiaalkulutuste hoidmist euroopalikust tavatasemest märksa madalamal. Postsotsialistlikel riikidel puudub lihtsalt siiani reaalne võimalus euroopaliku sotsiaalpoliitika rakendamiseks. Selleks ei jätku lihtsalt raha. Kuid ka Euroopa enda traditsioonid avaliku sektori arendamisel ei ole kaugeltki ühtsed. Olulisemad erinevused on just Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa vahel, mida põhjustab protestantlik ja katoliiklik taust.
annaabi.ee 
