Erinevalt enamikust postkommunistlikest maadest, kus on täheldanud nn. Itaalia sündroomi ehk meedia kontrollimist poliitilise võimu poolt nii otsese sekkumise kui ka majanduslike vahenditega, saavutas Eesti ajakirjandus (eriti trükisõna) kiiresti sõltumatu positsiooni ehk teiste sõnadega, muutus sõltuvaks turust ja reklaamist. Lühikese aja möödudes, muutus ka ajakirjanduse formaat Eestis kiiremini ja teistmoodi kui muudes postkommunistlikes maades. Oma märki tuli maha jätma kollane ajakirjandus ,,õhtulehe" ning ,,sõnumilehe" näol. Ja see on jätkunud tänapäevani. Meelelahutus ja uudis onpõimunud, tõrjudes tagaplaanile analüüsi ning harimise. Ümbritsevas elus toimunud ja toimuvate muutuste mõtestajana ei ole Eesti ajakirjandus suutnud oma sotsiaalset rolli piisavalt täita, ehkki ta ühiskonna valvekoerana on äge haukuja. Ajakirjandus on kultuurinähtusest muutunud professionaalseks uudiste ja meelelahutuse tootmiseks
kus keskmine Eesti valija näeb enda erakonda parempoolsena, kui seda näevad teised, eriti just vaadates vasakpoolseid Keskerakonda ning Sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Tundub, et parempoolsus on Eesti valijate silmis justkui ideaal, mille poole aktiivselt püüelda. See selgitaks ka Eesti parteide ebavõrdset paigutamist, kus kuuest neli antud artikli uuringu kohaselt paremal pool paiknevad. Üks üllatavamaid tõsiasju, mis artiklist selgus, oli, et postkommunistlikes riikides, nagu seda on ka Eesti, võib vasak- ja parempoolsus ideoloogiate suhtes Lääne-Euroopaga võrreldes vastupidiselt avalduda - vasakpoolsed on konservatiivsed ning parempoolsed liberaalsed. Selline tendents on Eesti poliitmaastikul näha: nii tsentraalne Keskerakond kui ka selgelt parempoolne Reformierakond on tegelikult vaadetelt liberaalsed. Klassikalise poliitilise stsenaariumi kohaselt peaks just vastupidi olema.
7 2. Erakondade kujunemine ja organisatsiooniline areng Siirdeühiskondade parteisüsteemi genees erineb mitmel moel Lääne-Euroopa parteimaastiku kujunemisloost. Viimasel juhul olid peamiseks mõjuriks olemuslikud sotsiaalsed lõhed (linna ja maa eristumine, religioossed erinevused, klassierinevused, rahvusriikide sünd), mille põhjal kujunesid välja erinevad ideoloogiad. Postkommunistlikes maades kulges areng pigem vastupidi -- ühinemise aluseks said ideoloogilised ja maailmavaatelised põhimõtted, majanduslik ja sotsiaalne staatus hakkas parteide liikmeskonda mõjutama alles aastaid hiljem. (Toots 2006) Teiseks oluliseks erinevuseks Lääne-Euroopa ja postkommunistliku Ida-Euroopa vahel on parteisüsteemi kujunemise kiirus: Läänes vältas see protsess umbkaudu pool sajandit, Eestis -- nagu ka teistes postkommunistlikes maades -- napilt kümmekond aastat -- 1980
aastate radikaale jäi järgmiste kümnendite surveaastatel tõrjutud positsioonile. Nüüd seevastu on just neil olnud enam näitusi ja mitmeid projekte välismaal, kuhu neid meelsasti kutsutakse. Niisiis on kunstisituatsioon Eestis küllaltki pingeline. Analoogilisi vastuolusid on märgatud ka teistes Balti riikides, samuti Moskvas, kus kunagised põrandaalused on juba ammu etableerunud. Raske on siin midagi prognoosida. Paljuski on pendel käinud ühest äärmusest teise. Pea kõikides postkommunistlikes maades võib täheldada ikonoklastilisi meeleolusid. Tavaliselt on seda mõistet kasutatud vanade sotsialistlike monumentide mahavõtmise puhul. Kindlasti oli tendents laiem Kuna sotsialismi ajal olid eelistatud traditsioonilised kunstiliigid (figuratiivne maal, graafika, pronksskulptuur), siis on nüüd tuntav väsimus kujutavatest ja representeeritavatest kunstidest. Selle asemel eelistatakse abstraktset laadi ja kunsti, mis väljub näitusesaalide pidulikust õhkkonnast
..) mis võimu järele janunedes, eluhüvede järele janunedes kardab oma positsioonide pärast, tunneb hirmu masside ees ja vihkab kohutavalt igasugust opositsiooni." Nõukogude Liidus ja teistes reaalsotsialistlikes riikides ja kommunistlikes parteides nimetati oma kriitikat stalinismi aadressil pärast NLKP 20.kongressi 1956 isikukultuse kriitikaks. 1970.aastatel ja pärast 1989. aastat räägiti stalinismist ka eurokommunistlikes ja postkommunistlikes parteides stalinismist, kuigi sellele mõistele ei antud selgepiirilist ajaloolist, teoreetilist ega poliitilist sisu. Stalinism on marksismist ja leninismisist lähtunud ideoloogia ja poliitika ning (Jossif Stalini) terrolistlik diktatuur. Stalinismi iseloomustavad totalitaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine bolsevistliku parteiga (VK(b)P ehk NLKP-ga), ühiskonna elu kõigi külgede range
[...] Tallinna Ülikooli asutamine on parim mis Eestiga on taasiseseisvuse järel juhtunud (ibid.) · Võib ka olla eestikeelne märke: ,,(samas)" YKI6001.YK. Õppimine kõrgkoolis, T. Saarts 34 Lõikude kaupa viitamine EI!!! · Pole hea toon viidata järjest lõikude kaupa, kus pikk lõik ja viide, pikk lõik ja viide... · Näide: Eelnevalt analüüsitud postkommunistlike riikide omapärad loovad postkommunistlikes riikides takistusi kindlustatuse ja ühendatuse seisukohast ning tekitavad lisaks ka suure tõenäosusega konflikte ning võitlust parteisüsteemis. Postkommunistlike KIE riikide parteisüsteemid ja parteid ning ka demokraatia on tänaseni alles arengujärgus, seega ei olegi võimalik, et valijatel oleksid kindlad eelistused välja kujunenud, sest süsteemi muutustest on möödunud veel liiga vähe aega. Kogenematus demokraatia vallas on samuti ilmselgelt märgatav
postuleeritud eesmärgiks) • Venekeelsetel noortel toimus väärtusteadvuse pragmatiseerumine märksa kiiremas tempos kui eestlastel. Selle tulemusena olid erinevused haridusväärtustes 1992 aasta koolilõpetajate sees tunduvalt väiksemad kui 1983 aastal. •Eestis toimuvad protsessid ei ole unikaalsed. •Analoogilisi tendentse võib täheldada ka endistes Nõukogude Liiduvabariikides ja postkommunistlikes KeskEuroopa maades. •Lääneriikides on muutuste üldsuund vastupidine – seal toimub üleminek materialistlikult väärtussüsteemilt postmaterialistlikule. •Eesti inimareng on üks edenenumaid traditsioonilise- sekulaarse autoriteedi teljel. Religiooniga, autoriteediga, patriotismiga jms seotud väärtused on Eesti inimese jaoks suhteliselt vähemolulised, grupikuuluvus ei ole võrreldes enamiku teiste rahvastega Eesti
ostetakse seda kui skulptuuri). - Kostabi World (New York) – asutatud 1986 ~ 87 – Maalimistehas, analüüsib kriitiliselt ja naljaga pooleks korporatiivset maailma ja selle mehhanisme, seal vabrikus oodatakse palgatud maalijat, Kostab ise ainult allkirjastab maali. Tehase versioon maalikunstist. Sümboliks rahakassa. Sigaretireklaam postkommunistlikus Eestis 1990ndatel (Hans Haacke kriitilise analüüsi taustal) Kuni 1998. aastani puudus Eestis (nagu üldse postkommunistlikes maades) sigareti reklaami reguleeriv seadusandlus. Seda kasutasid ära tubakafirmad, kes ujutasid avaliku ruumi üle erinevate sigaretimarkide reklaamidega. Kohalik elanikkond ei saanud isegi aru, et korporatsioonid on hõivanud avaliku ruumi ning et tervist kahjustavate toodete reklaam võiks olla keelatud. 1998 võeti Toompeal vastu seadus, mis keelas Eestis avaliku sigaretireklaami Sigaretireklaamid kadusid avalikust ruumist, ent maskeerusid KOHE samal aastal
annaabi.ee 
