epidermidis´e komponentide transport tüvesid) või rekombinatsioon (PRSP = rakuseina pidurdub, penitsilliiniresistentne S. pneumoniae, Eestis 1. -laktaamid (struktuuris - peptidoglükaan ei seondu vähe). 3. Ravimi influks läbi poriinide laktaamring) rakuseinaga, vaid väljub tõkestatud / aktiveeritakse autolüütilised bakterirakust. Võib aktiveerida ensüümid. autolüütilisi ensüüme > bakteri lüüs. 2. Tsefalosporiinid:
Gram-negatiivsete rakkude välismembraan täidab molekulaarse sõela ülesannet, mis hoiab ära periplasmaatiliste proteiinide lekke ja takistab suuremate molekulide sissepääsu. , Gram-negatiivsete rakkude välismembraan koosneb kahest kihist. Sisemine on fosfolipiidide ja väline lipopolüsahhariidide kiht. Poriinid -- proteiinid, mis moodustavad kanaleid ehk poore. Nende kaudu toimub hüdrofiilsete suhkrute, aminohapete ja ioonide mitteselektiivne difusioon rakku. Läbi poriinide liiguvad madalamolekulaarsed ained. Transportproteiinid ehk permeaasid hoolitsevad ainete aktiivse transpordi eest. Periplasmaatiline ruum ehk periplasm -- asub peptidoglükaani ja tsütoplasmamembraani vahel. See on täidetud geelitaolise ainega ja võib võtta enda alla 30% raku mahust. Periplasm sisaldab mitmesuguseid hüdrolüütilisi ensüüme (fosfataasid, nukleaasid, proteaasid), millega hüdrolüüsitakse suuremaid molekule.
Toime lahtikeerdumise, replikatsiooni. suurtele konts-idele. streptokokkidesse, anaeroobidesse vähene. Loomsete güraaside • Poriinide muutus bakteri Kasutatakse uroinfektsioonide, gonorröa puhul. pärssimiseks oleks vaja välismembraanis kõrgemaid kontsentratsioone.
Integraalsed membraanivalgud on amfifiilsed: membraanis paiknevad hüdrofoobsed aminohappejäägid väljaspool lipiidset kaksikkihti asuvad eelkõige hüdrofiilsed jäägid Erütrotsüütides esinev glükoforiin: 3 domeeni 1. N terminaalsed 72 ah jääki ekstratsellulaarses osas ulatuslikult glükosüleeritud 2. 19 ah hüdrofoobses transmembraanses osas 3. C terminaalsed 40 ah jääki tsütosoolis Transmembraanne osa võib moodustada ka tünni, nagu on see poriinide molekulides Paljud transmembraansed valgud sisaldavad rohkem kui ühte transmembraanset heeliksit Bakteriorodopsiinil, valguse energial töötaval prootoni pumbal on 7 ca 25 ah jäägi pikkust membraani läbivat heeliksit Transmembraansetele heeliksitele
ülekanne retsipientrakku 1. Aktiiv –ja passiivtranspordi erinevused: Lihtne difusioon ehk passiivne transport – lahustunud ained ja CO 2 , O2 ning H2O sisenevad mikroobirakku kontsentratsioonigradiendi suunas. Rakus aine kontsentratsioon tarbimise tõttu väheneb. Enamasti eelneb sellele rakuväline ainete hüdrolüüs (nt disahhariididest tekivad monosahhariidid). Difusioon toimub läbi aspetsiifiliste poriinide. Siiski enamus toitaineid ei suuda rakumembraani läbida – membraan on efektiivne barjäär paljudele molekulidele bakteriraku homeostaasi säilitamiseks. Aktiivne transport – kasutatakse energiat; energiat on vaja selleks, et vabastada transporditav molekul kandja küljest. Lisamolekulide transpordiks mikroobirakku on vaja prootonites akumuleeritud energiat (nn prootonjõudu). Vajalik energia saadakse prootonite (s.o vesinikioonide)
Polaarsed ja laetud ühendid ning ioonid ei suuda läbida membraani ilma membraanivalkude abita. Tüübid: passiivne difusioon ja soodustatud difusioon ei vaja välist energiat, kulgeb kontsentratsiooni või laengu gradiendi suunas. Aktiivne transport (primaarne ja sekundaarne) kulgeb vastu kontsentratsiooni gradiendi suunda, vajab ATP hüdrolüüsi või ioongradiendi energiat. ionofooride vahendatud ioonide transport, ioonkanalite vahendatud ioonide transport ning poriinide (välismembraani kanalvalgud) vahendatud transport kontsentratsiooni gradiendi suunas. Passiivne diffusioon. Laenguta osakeste. Ei vaja spetsiaalseid valke. Transporditavad osakesed liiguvad oma kontsentratsioonigradiendi suunas. Laetud osakeste. Sõltub lisaks osakeste kontsentratsioonidele kahel pool membraani ka veel osakeste laengust ja elektrokeemiliste potensiaalide vahest kahel pool membraani. Soodustatud difusioon
monomeerina välismembraanis ning nn suletud vormina. Samas oligomeerne 30 OmpA vorm, mida on välismembraanil vähem, moodustab suuri poore, mis lasevad ainetel läbida välismembraani difusiooni abil. Poriinid. G(-) bakterite välismembraanist on leitud palju erinevaid poriine. Poriinid on valgud, mille keskel on moodustunud kanal, mille kaudu liiguvad keskkonnast hüdrofiilsed ained tsütoplasmasse. Poriinide kanalid on suletavad, seega ainete difusioon on reguleeritav. Kuigi palju poriine laseb suhteliselt mitteselektiivselt vees lahustunud ained periplasmasse, siis on olemas spetsiifilisi poriine, mis vahendavad vitamiini B12, raua või maltoosi liikumist periplasmasse. Poriinid võivad aineid läbi lasta ka suuruse järgi. Näiteks OmpF ja OmpC lasevad difundeeruda katioonidel, mis on kergemad kui 600 Da. Poriinide funktsionaalsus ning ekspressioon sõltub kasvutingimustest.
Tehhoiinhapete abil on võimalik baktereid klassifitseerida. G-negatiivse bakteriraku seina komponendid: Gram- negatiivsete rakkude välismembraan täidab molekulaarse sõela ülesannet, mis hoiab ära periplasmaatiliste proteiinide lekke ja takistab suuremate molekulide sissepääsu.Poriinid- proteiinid mis moodustavad kanaleide ehk poore. Nende kaudu toimub hüdrofiilsete suhkrute, aminohapete ja ioonide mitteselektiivne difusioon rakku. Läbi poriinide liiguvad madalamolekulaarsed ained. Transportproteiinid- ehk permeaasid hoolitsevad ainete aktiivse transpordi eest. Periplasmaatiline ruum ehk periplasm- asub peptidoglükaani ja tsütoplasmamembraani vahel. See on täidetud geelitaolise ainega ja võib võtta enda alla 30% raku mahust. 9. Bakterite morfoloogia (sh mikro-, strepto-, ja stafülokokid) Bakterid jaotatakse kuju järgi kolme põhivormi: kerakujulised ehk kokid,
eelistatud suuremad, OmpF kanalid. Ühe poriini eelistamine teisele ei muuda rakusisest osmootset rõhku. Arvatakse, et poori suurus võib mõjutada toitainete ja muude komponentide difusiooni väliskeskkonnast läbi membraani. Seega suuremad poorid lasevad läbi välismembraani sisse rohkem toitaineid. OmpC kanalitel on eelised soolestikus elavatel bakteritel, sest väiksema kanali tõttu pääseb läbi välismembraani sisse vähem toksilisi ühendeid. OmpC ja ompF poriinide ekspressioonitaset kontrollib kahekomponendiline süsteem EnvZ-OmpR. EnvZ on transmembraanne sensorvalk, mis kõrge osmolaarsuse korral autofosforüleerub. EnvZ-P stimuleerib OmpR fosforüleerimist.OmpR on ompC ja ompF geenide transkriptsiooni regulaator. Geenid paiknevad kromosoomi erinevates piirkondades. OmpR-P madala kontsentratsiooni korral (keskkonna madal osmolaarsus) on aktiveeritud ainult ompF transkriptsioon, kuna sel juhul toimub regulaatori seondumine
annaabi.ee 
