TRUBADUURID - provantsi keeles luuletanud laulikud Luna-Prantsusmaal, kige peenem stiil, palju kaunistusi, kuulsaim Bernart de Ventadorn TRUR - laulik Phja-Prantsusmaal; kuulsaim Adam de la Halle, kes kirjutas ka mitmehlseid laule MINNESINGER, SAKSA KEELES LEMBELAULIK - laulik Saksamaal, kuulsaim Walther von der Vogerweide, hiljem Heinrich von Meissen(daamide listaja) ESTAMPII - varaseim instrumentaalne tantsuvorm 13. ja 14.saj ksikirjadest tuntud. FIIDEL - philine poogenpilli tpi, lamedaphjalise klakastiga REBEKK - -//-, pooliku pirni kujulise klakastiga LAUTO - maraphjaline araabia pritolu nppepill PSALTEERIUM - kandle sarnane, 3- vi 4-nurksele klakastile pingutatud keeltega, mngiti nppides, poognaga keelt tmmates vi keeltele les ORGANISTRUM(rataslra) - keelpill, mille keeled paneb klama nahaga letmmatud vndaga pratav ratas ALMEI - kahekordse roohuulikuga, ka vanaaja iseloomulikumaid pille. puhkpill
aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pilli keeled häälestatakse kromaatiliselt, mis võimaldab mängida kõigis helistikes. hiiu kannel ilmselt rootslastelt 13. 14. saj. Rootslased nimetasid pilli talharpaks. Eestlased nimetasid pilli hiiu ehk rootsi kandleks viiul Eesti linnadesse 17. saj. Maale 18. saj. 19. saj. Hakkas torupilli kõrvale tõrjuma. Vastu rinda mängimine võimaldas kaasa laulda. Moldpill - ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Oma lihtsuse tõttu levis maarahva seas ning kasutati koduste palvuste lauldude saatmiseks. Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks. Põispill pulma ja naljapill. Ühe keelne poogenpill, mis on valmistatud kepist, mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Alumises osas on keele alla kinnitatud põis ja roop. Kasutati ka ansamblites rütmipillina. Kitarr ja mandoliin 20
Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 15.16. sajandi paiku. Moldpill Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll- ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Mollpill on Rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse. Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner (1785-1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propakandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid,
koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda. Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll- ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Mollpill on Rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse. Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner (1785-1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propagandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid,
Euroopas olevat aga kingitud 757. aastal Frangi kuningale Pippin Lühikesele Bütsantsist, kus see oli õukonnamuusika pill. Edaspidi on suurte orelite kõrval kasutatud väge palju ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiiv) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiiv). Keskajast on andmeid suure hulga keelpillide kohta. Erinevalt vanast maailmastja kreeka-rooma kultuurist on näpitavate pillide kõrval ka palju poogenpille. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel, ning ümarapõhjalise, pooliku prni kujulise kõlakastiga rebekk. Fiidelist arenes renessansiaegne vioola ja hilisem viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf, mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti saartelt. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot, mis sai hiljem, 16. ja 17. sajandil, üheks levinuimaks pilliks. Meie kandle samaselt kolm- või nelinurksele
Prantsusmaal). Saksamaal oli nende nimeks minnensingerid. Rüütlilaul oli valdavalt Prantsusmaal ja Saksamaal ilmalik. Hispaaniast pärit suurim keskaegne laulukogu kannab nime „Cantigas de Santa Maria“ ning on koostatud kuningas Alfonso X poolt. Nimesid: truväär Richard I Lõvisüda. Pillid ja pillimuusika Esimesed teated kirikuorelistest pärinevad Strasbourgist ja Aachenist. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks fiidel ja rebekk. Näppepillidest harf, mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti saartelt. Lisaks: lauto, keelpill organistrum. Puhkpillidest erinevad flöödid MITMEHÄÄLNE MUUSIKA KESKAJAL Eeldusteks võib pidada ühiskonnas toimunud suuri muutusi, keskaja elu paranemist. Siiski on ka ühehäälsusega kaasnenud lihtsad mitmehäälsuse tüübid: 1. Burdoon-saatehääl, meloodiast madalamal, enamasti mõne pilliga mängitakse. 2
annaabi.ee 
