Muusika õpetus 7. Klass Reelika Jõuram Tsello Tsello on viiuli perekonda kuuluv poogenkeelpill. Pilli nimetus tuleb itaaliakeelest. Tsellomängijat nimetatakse tsellistiks. Tsellot on nimetatud inimhäälele kõige lähedasema kõlaga pilliks. Tüüpiliselt valmistatakse tsellot puidust. Loomulikult mängitakse tsellot poognaga nagu ka teisi poogenkeelpille. Traditsiooniliselt on poogen valmistatud mahagonist. Keskmine tsellopoogen on 73 cm pikk. Pillil on 4 keelt. Poogna jõhvid on hobuse sabajõhvid. Tsello on pea kõige suurem poogenkeelpill, kuigi kontrabass on temast veidike suurem
Ehitus Kontrabassi kujundust ei ole erinevalt viiuliperekonna pillidest tegelikult kunagi täielikult standarditega kindlaks määratud. Selle sõrmlaual ei ole krihve nagu viiulilgi. Kontrabassil on mitmeid osi, mis sarnanevad viiulile: roop, f-avad, keeltehoidja, tigu ja kõlapulk. Ajalugu Üldiselt peetakse kontrabassi viola da gamba järglasks. Tema proportsioonid erinevad mitmesti viiuli ja tsello omadest. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele. Eesti kuulsamad kontrabassistid Mati Lukk (sündinud 9. aprillil 1961) Ta on ERSO kontrabassirühma kontsertmeister. Taavo Remmel- pedagoog ja kontrabassist, sündis aastal 1964 ja on töötanud Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris kontrabassistina. Kaupo Olt- sündinud 1946 Pildid Videod http://www.youtube.com/watch?v=QgZ_-f7pVk4 http://www.youtube.com/watch?v=mPMYIWtmYws http://www
Talharpa/hiiurootsi kannel/hiiu kannel/rootsikannel/vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk (mõnel juhul isegi kaks). Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest. Erinevad nimetused pillile tekitavad tihti segadust, kuna talharpa ei ole kannel. Sõna "kannel" arvatakse olevat olnud eestikeelne keelpilli sünonüüm, mille rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpill automaatselt omandas.
kontrabass sügavam (kaugus kõlakasti pealmise ja alumise laua vahel on märksa suurem kui viiulil). Lisaks, kui viiuli õlad on pungis ja kumerad, siis kontrabassil on need kumerused justkui ära lõigatud ja kõlakast kumerdub laugemalt, nagu viola da gamba laadsetel pillidel. Selline kõlakasti kuju kergendab mängimist moodsa tehnikaga. Ajalooliselt sarnanesid kontrabassid selles osas siiski rohkem viiulile. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele. Pilli päritolu probleem on ikka veel arutluse all ja väide, nagu pärineks kontrabass otseselt viola da gamba perekonnast, pole veel täielikult tõestatud. Ehitus Kontrabassi kujundust ei ole erinevalt viiuliperekonna pillidest tegelikult kunagi täielikult standarditega kindlaks määratud. Laias laastus on kontrabassi välisele kujundamisele kaks lähenemist: viiuli kuju ja viola da gamba kuju. Kolmas,
on tegelikult üsna noor pill. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Talharpa ehk hiiurootsi kannel ehk hiiu kannel ehk rootsikannel ehk vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. 5 Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Hiiu kannel jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14
Parimad neist jõudsid rüütlite kaaskonda laulikut pillidel saatma. Rändmuusikud ühinesid vennaskondadeks, kus korraldati ka mänguõpetust (linnamuusikute tsunftide eelkäijad) Rüütlikultuuris peamiselt armastus- ja kangelaslaulud. Südamedaamikultus. Pillid ja pillimuusika keskajal Kuni 16.saj on säilinud väga vähe pillidele kirja pandud muusikat, ometi keskaegsed pildid näitavad, et musitseeriti koos pillisaatega. Kirikuorel (9.saj) Fiidel ja rebekk poogenkeelpill Harf, lauto näppekeelpill Psalteerium sai mängida nii poognaga keeli tõmmates kui näppides või ka keeltele lüües Flöödid Salmei kahekordse roohuulikuga maailma üks iseloomulikumaid pille Organistrum (rataslüüra) Mitmehäälne muusika keskajal Burdoon saatehääl, tavaliselt meloodiast madalamal (torupill, rataslüüra) Parafoonia sama meloodia mingi intervalli (kvint või kvart) võrra kõrgemalt või madalamalt
kultuuripoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts “Vanemuine” eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. 1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli ainult kaks eesti algupärast laulu - Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arum" ning "Sind surmani". Hiiu kannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Torupill koosneb neljast põhiosast: Nahast õhukott, õhupuhumistoru, sõrmiline, bassitorud e. burdoonid Vilepill on torujas huuliku ja sõrmeaukudega puidust, metallist, savist või plastist valmistatud muusikariist.
annaabi.ee 
