aastaks tulid nad järeldusele et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898.aastal teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Mitu aastat lakkamatult töötades rafineerisid nad mitu tonni uraanipigimaaki aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie sünnimaa Poola järgi polooniumiks ning teine nimetati intensiivse radioaktiivsuse pärast raadiumiks. 1898.aastal avastas Marie Curie ka tooriumi radioaktiivsuse. Ta uuris radioaktiivsuse füüsikaliste, keemiliste ja biologiliste omaduste mõju ning sai puhta raadiumi eraldamise ja selle omaduste uurimise eest Nobeli keemiapreemia. Tema loengud radioaktiivsuse kohta olid maailmakuulsad . Veel üks saavutus oli raadiumiinstituudi loomine 1914.aastal, milles oli füüsika ja meditsiiniosakond.
hakkas ka uurima teisi kiirgavaid materjale, mis sisaldasid näiteks tooriumi- ja uraaniühendeid. Marie uuritud pigimaagi kiirgus oli väga tugev. Veel kummalisem oli see, et maagist oli uraan juba eraldatud. Curied püüdsid avastada neid tundmatuid elemete, mis kiirgust tekitavad, spektroskoobi abil. Märtsis ja aprillis 1898 kirjutas Marie aruandeid, mis kanti ette Prantsuse Teaduste Akadeemias ning lõpuks oli tundmatu element kindlaks tehtud nind 18. juuli aruandes nimetatud Poola auks polooniumiks. Sama aasta lõpuks oli Marie avastanud veel teisegi elemendi, mille ta nimetas raadiumiks. Curied murdsid pead selle üle, et miks mõned elemendid on radioaktiivsed, teised mitte. Nad olid üle pea töösse uppunud. Kuna Curiedel oli vaja rohkem raha, asus Marie tööle füüsikaprofessorina Séveres´i tütarlastekoolis École Normale Supérieure'is. 1902. aasta juulis eraldas Marie raadiumisoolana tibatillukese koguse raadiumi. Raadiumi soojendava efekti vastu valitses
aastaks tulid nad järeldusele, et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898 teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Lakkamatult töötades rafineerisid nad aastate jooksul mitu tonni uraanipigimaaki, aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie sünnimaa Poola järgi Polooniumiks ning teine nimetati intensiivse radioaktiivsuse pärast Raadiumiks. 1898 avastas Marie Curie ka tooriumi radioaktiivsuse.(8)Oma töö eest sai ta 1903. aastal Nobeli füüsikaauhinna.(5) Kõik Vismutist suurema prootonite arvuga elemendid on radioaktiivsed. Radioaktiivse lagunemise käigus muutub sageli üks radioaktiivne element teiseks, mistõttu esinevad "radioaktiivse lagunemise read". Tuntakse kolme radioaktiivset lagunemis rida: · Tooriumi rida · Uraani rida
uraanipigimaaki, mis nagu ta avastas on palju radioktiivsem kui puhas uraani element. Uurides edasi oli ta kindel et seda radioktiivsust ei tekita vaid uraan. Kuid kuna seda pole ennem avastatud, peab seda olema seal väha vähesel määral. Ta usub, et on leidnud uue keemilise elemendi, mille osa uraanipigimaagist on umbes 1 sajandik. Vahepeal liitub uurimisega ka tema mees, Pierre. Pärast korduvaid teste otsustab Marie mehe julgustusel nimetada see aine oma kodumaa Poola järel polooniumiks. Kuid see ei ole veel kõik mis nad leiavad, eemaldades uraanipigimaagist ükshaaval aineid jääb sinna ka peale polooniumi eemaldamist midagi, mis kiirgab veel kõvemini radioaktiivsust. Selle aine nimetavad nad raadiumiks. Et aga tõestada maailmale nende kahe aine olemasolu läheb neli aastat. Selleks saavad nad uue nii öelda labori, ehk siis vana angaari mille katus laseb läbi. Samuti 1tonni uraanipigimaaki. 45kuud peale seda kui nad teavitasid maailma raadiumi olemasolust,
D.I. Mendelejev ja nimetas selle elemendi ekasiliitsiumiks; germaaniumi avastas 1886. aastal C. Winkler. Heeliumi avastas 1868.a J. Jaanssen ning temast sõltumatult J. N.Lockyer ja E.Frankland. Lämmastiku(N) avastas Daniel Rutherford 1772 aastal Edinburgis. Põlemist mittesoodustava gaasina nimetati teda algul "mürgiseks õhuks". 1898 a. avastasid Marie ja Pierre Curie looduslikke uraaniühendeid uurides radioaktiivse elemendi, mille nad nimetasid polooniumiks(Po). Indium avastati 1863. aastal ühest taimest.Avastajateks olid Ferdinand Reich ja Hieronymus Theodor Richter. Indium avastati Saksamaal. Kaliforniumi(Cf) sünteesis 1950. a. Glenn Seaborgi töörühm kuuriumi aatomi tuumade kiiritamisel alfaosakestega. 1952. a. avastati seda elementi termotuumapommi plahvatussaadustes. Tseesium(Cs) sai oma nimetuse kahe helesinise joone järgi, mis on hästi nähtavad tema spektris, ning mille järgi avastasid selle 1860. a
3.2 Müsteeriumist läbitungimine Mineraalitükk võib sisaldada kuni 30 erinevat keemilist elementi. Curie'd olid kui detektiivid otsides kahtlustatavat kurjategijat rahvastatud tänaval. Neil ei olnud vähimatki aimu, milline uus element on, välja arvatud radioaktiivsus. Pärast pikka laboris töötamist õnnestus neil leida mitte ainult üks, vaid lausa kaks uut elementi! 1898. aasta juulis avalikustasid nad paberi, mis paljastas nende esimese avastuse. Marie kodumaa auks nimetati element polooniumiks. Sama aasta detsembris teadustati teine element, mis sai nimeks raadium, mis tuleb ladinakeelsest sõnast ,,kiir". Teised teadlased ei usaldanud teadustust, kuna Curie'del ei olnud piisavalt palju polooniumi ja raadiumi, et neid näha ja kaaluda. Elementide olemasolu oli teada vaid paljalt nende radioaktiivsuse põhjal. Marie ja Pierre pidid elemendid eraldama ainetest, millesse nad segatud olid. Pierre kooli laoruum oli taoliseks ettevõtmiseks liialt väike, mistõttu Curie'd
1898. aastaks tulid nad järeldusele, et uraanipigimaak sisaldab vähesel määral mingit tundmatut radioaktiivset komponenti, mis on uraanist palju radioaktiivsem. 26. detsembril 1898 teatas Marie Curie selle uue aine olemasolust. Mitu aastat lakkamatult töötades rafineerisid nad mitu tonni uraanipigimaaki, aina suurendades radioaktiivsete komponentide kontsentratsiooni, ning eraldasid lõpuks kaks uut keemilist elementi, algul kloriididena. Esimese nimetasid nad Marie sünnimaa Poola järgi polooniumiks ning teine nimetati intensiivse radioaktiivsuse pärast raadiumiks. 1898 avastas Marie Curie ka tooriumi radioaktiivsuse. Johannes (Hans) Wilhelm Geiger (September 30, 1882 September 24, 1945) was a German physicist. He is perhaps best known as the co-inventor of the Geiger counter and for the Geiger-Marsden experiment which discovered the atomic nucleus. Geiger was born at Neustadt-an-der-Haardt, Germany. He was
tundmatuid elemente avastada spektroskoobi abil. Selle meetodi puhul ained kuumutati ja nende kiiratud valgus juhiti läbi klaasprisma, mis lahutas valge valguse eri värvusega kiirteks. See meetod oleks pidanud aitama neid saladuslikke elemente kindlaks teha, kuid Curied ei suutnud saada selgeid tulemusi. Märtsis ja aprillis 1898 kirjutas Marie aruanded, mis kanti ette Prantsuse Teaduste Akadeemias. Lõpuks oli tundmatu element kindlaks tehtud nind 18. juuli aruandes nimetatud Poola auks polooniumiks. Sama aasta lõpuks oli Marie vastama veel teisegi elemendi. Selle nimetas ta raadiumiks. Ehkki Marie ja Pierre olid kindlaks teinud kahe "uue" elemendi olemasolu, oli vaja need ka isoleerida- eraldada kõigist teistest maagi osadest. Raadium oli tõepoolest väga radioaktiivne ja seepärast osutus selle eraldamine kergemaks. Aga ikkagi oli see ränkraske töö. Ruum, mille Pierre Mariele oli leidnud, jäi väikeseks. Marie sai enda käsutusse Pierre'i
annaabi.ee 
