(tugevaim jõud laevastik) 2.Sparta ja Peloponnesose liit Lõuna-Kreeka polised Spartaga liidus, sisepoliitiliselt iseseisvad, välispoliitiliselt toetavad Spartat (tugevaim jõud maavägi) Ateena hiigelaeg Perikles · Kindlustab Ateena (müürid sadamatee ümber) · Ehitab välja Ateena akropoli (Nike tempel, Parthenon-Pheidiase Athena kuju) · Sõlmib soodsad rahud pärslaste ja spartalastega (pärslased lubavad Kreeka Väike-Aasia polistele sõltumatuse) · Ateena demokraatia kindlustub, klassikaline skulptuur saavutab õitsengu · Ateena saab kreeka vaimuelu keskuseks (filosoofia, kirjandus, antiikteater) Ateena hiigelaja lõpetab Pelopnooesose sõda (431-404 eKr) - Ateena vs Sparta + liitlased Ateena tahtis laevastikuga Sürakuusat karistada, laevastik hukkub tormis, Ateena nõrgeneb, Sparta võidab Sisesõda Kreeka linnriikide vahel
Ajalookirjanduse algus: Kreeka minevikust teame palju tänu kangelaseepikale. Neist hakati aja jooksul kirjutama proosavormis uurimusi. Herodotos oli üks neist, ta kirjutas Kreeka-Pärsia sõdadest ,,Historia", tänu millele teda ajaloo isaks kutsutakse. Ta on ka üles märkinud nii varasemat ajalugu kui ka nt Euroopa rahvaste kombeid. Esimesed inimese käitumise ja moraaliküsimuste üle arutlejad oli sofistid. Nad õpetasid rikastele nt kõnekunsti ning paljud neist lahkasid õigete polistele sobivate seaduste probleemi. ,,Õige" ja ,,väära" mõiste suhtelisuse alusel jõudsid nad järeldusele, et seadusi ja moraalireegleid saab oma suva järgi muuta. Paljud sofistid said oma õpetuste läbi väga kuulsateks ning rikasteks, kuid sellele vaatamata taunis neid nii lihtrahvad kui ka palju rikkaid, kuna nähti ohtu traditioonidele ja moraalile. Üks ägedamaid sofistidele vastuvaidlejaid oli Sokrates, kes küll vestles aristokraatlike noormeestega samadel
rannikule. Igal koloonial oli oma emalinn kreekas. Pime laulik Homeras pani sellel ajajärgul kirja Kreeklaste eeposed Iliase ja Odüsseia. Barbarid - madalama arengu tasemega naaberrahvad. 3 Kreeka riiklus - olid mõned õksikud demokraatlikud riigid, enamus oli siiski aristokraatlikud või oligarhilised. Vana-Kreeka ei olnud ühten riik, vaid see koosnes paljudest polistest ehk linnriikidest. Polistele olid omased sisemised tülid. Sageli kasvasid vaidlused kähmlusteks - rikaste ja vaeste omavaheline võitlus. Rikkad pooldasid oligarhiat, vaesed demokraatiat. Tülid toimusid sageli ka sugukondade vahel. Sealt said alguse ka suguvõsal põhinevad poliitilised parteid. Orjad olid enamasti asotsiaalid ja väga erinevatest rahvustest. Aegajalt pääsesid polistes võimule ka türannid. Igas Polises oli kolm võimu tasandit: Rahva koosolek, mis koosnes vabadest kohalikest meestest.
õhtumaise kultuuri hälliks. Kreeka ÜHISKONNAS oli (umb 4. saj eKr) maailma kohta arusaam, 4 et asjad ongi SUHTELISED ning näivad ja tõde pole olemas, ega pole mõtet ka seda taga ajada. Usk sellesse, et kunagi kaua aega tagasi olid kuldsed jumalate ajad, mitte pole head ajad eesootavad, st maailmapilt REGRESSIIVNE. Ateena jäänud sõjalise võimsusega alla teistele polistele, Spartale ja Pärsiale. Valitses DEKADENTS. Antiikühiskonnas puudus näiteks vanematel oma lastega emotsionaalne suhe. Lapsed kuulusid nö riigile, ühiskonnale. Ühikonnal oli õigus ja vastutus nende üle. Kunst on praktiline käsitööga seotud asi. Kunsti peamine roll oli olla MIMEETILINE. Kunstil endal pole mingit mõtet, see peitub jäljendavas objektis. Valitses REPRESENTATSIOONILINE esteetika teooria. Ilu ja esteetika oli sõlteline teistest kvalitatiivsetest omadustest
Sofistid Varased filosoofid ei pööranud suurt tähelepanu inimese käitumisele ja moraaliküsimustele. Esimesed, kes selle üle teoreetiliselt aurtlema hakkasid olid nn sofistid V sajandil eKr. Sofistid õpetasid rikastele kodanikele riigivalitsemiseks tarvilikke oskusi, eriti kõnekunsti. Paljud neist arutlesid selle üle, millised peaksid olema polistele sobivad seadused. Mõnedki jõudsid veendumusele, et inimühiskonna seadused ja normid pole mitte jumalate määratud, vaid põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Ka mõisted „õige“ ja „väär“ olid nende meelest suhtelised, sest inimeste hinnangud samadele asjadele võivad ju olla erinevad. See aga tähendas, et inimestel on vabadus seadusi ja moraalireegleid vastavalt oma suvale kujundada ja muuta. Osa sofiste arvas, et inimlikud normid peaksid vastama tugevate ja
dünastiatele (epigoonid – diadohhide järeltulijad): Ptolemaiosed (nt Kleopatra), Seleukiidid ja Antigoniidid ning vastavatele riikidele riikidele. Diadohhide riikide piirid muutusid pidevalt. Lakkamatud sõjad. Pergamon, Kreeka-Baktria riik. Kõigis riikides oli tugev kreeka mõju. Ülemkiht oli enamasti kas täiesti või osaliselt kreekastunud. Pool- iseseivad polised, kus elasid kreeklased (sisekorraldus oli sarnane klassikalistele polistele), ning nn kuningamaad, kus elasid allutatud kohalikud rahvad. III saj lõpus II alul hakkasid alad üle minema Rooma kontrolli alla. Aastaks 146 oli Makedoonia ja enamus Kreekast Rooma võimu all. I sajandi esimesel poolel läks Rooma võimu alla Süüria. Tigranes II – Armeenia kuningas. Egiptus langes Rooma alla aastal 30 eKr, kui suri viimane Ptolemaios – Kleopatra VII. Hellenismi perioodil kujunes kogu Vahemere piirkonnas välja üsna ühtne
annaabi.ee 
