Poliitilised mängud - kelle arvel? (0)

Ei möödu ühtegi päeva, mil me ei puutuks kokku poliitikaga. See määrab, kuidas me elame, töötame ning anname oma panuse ühiskonna arengusse . Et pääseda võimule, üritavad poliitilised organisatsioonid rahvale võimalikult palju meeldida. Kuid kas kõik võtted on läbinisti ausad ja vajalikud? Valimiste, eriti Riigikogu valimiste eel alustavad erakonnad juba varakult valimiseelsete kampaaniatega, et koguda endale võimalikke toetajaid. Selle tähtsaimaks osaks on rahvale mitmesuguste lubaduste andmine, mida erakond täidab võimule saades . Enamlevinud lubadusteks on maksude alandamine ning pensioni ja palkade tõstmine, teised muutused sõltuvad juba sellest, kas partei on vasak- või parempoolne. Kahjuks ei pruugi olla alati kõik nii roosiline, kui paistab ­ kord võimule saanud, unustavad erakonnad antud ausõna, mis tegelikult tundus juba alguses üsna utoopiline olema. Koos lubadustega kasutatakse palju reklaami. Me kõik oleme näinud valimiseelsetel nädalatel linnades tähtsate nägudega poliitikute plakateid, mis kaunistavad või siis risustavad iga posti, puud ja prügikasti. Pesuvahenditele ja kõnekaartidele ei jätku saatepauside ajal aegagi, teleriekraan on pidevalt sini- kolla - roheline. Kas ka taoline tegutsemisviis kellegi häält mõjutab, on kaheldav. Igaüks teab ise, kes on talle sümpaatseim või siis kõige vähem ebsümpaatseim. Valija südame võitmiseks kasutatakse ka lähedasemat meetodit. Pole harv, kui saad sõbralikelt parteilastelt tänaval kaasa erakonna nänni, olgu see siis maiustuse, õhupalli või mingi muu asja kujul. Mis on ju iseenesest tore? Võimule saanud erakonnad nimetavad ametisse valitsuse. Parteid, kes valitsusest välja jäävad, moodustavad opositsiooni. Valitsuse suhted vastasrinnaga määravad tolle edukuse järgnevateks aastateks, kuna opositsioon kontrollib ja ka mõjutab valitsuse tööd. Sageli on nad aga totaalselt erinevate arusaamadega, kuidas riiki juhtida. Sellest kasvavad välja tülid, mis kokkuvõttes ei ole kellelegi kasutoovad. Eri parteidest poliitikud loobivad üksteist laimusõnade ja poriga ning sageli ässitavad rahvast võimu vastu üles. Ka valimisloosungitel on peamiseks argumendiks konkurentide puudused ning möödalaskmised, vaatamata enda tegevust. Teiste silmis pindu nähakse, endi silmis palki ei märgata. Tekib aga küsimus, kust saadakse raha selliseks toretsemiseks ja pillavaks käitumiseks? Valitsusel on selleks riigikassa. Parteid saavad oma sissetuleku liikmemaksust, ettevõtlusest ja ka annetustest. Kindlasti ei ole see aga piisav, sest valimiskampaaniateks kulutati eelmisel Riigikogu valimisel kokku üle saja miljoni krooni. Need olid ametlikud numbrid , mis tähendab, et tegelikult võis see summa palju suurem olla. Peab siiski nentima , et valdav osa rahadest tuleb meie, maksumaksjate taskust. Kui lubati toetusi tõsta, miks mitte teha kõikvõimalikuks reklaamiks minimaalsed kulutused ning lisada need miljonid toetustele? Võimule saamiseks ollakse valmis tegema kõike, ka selliseid asju, mis ei pruugi olla rahvale kõige kasulikumad. Enamasti vaadatakse sellele läbi sõrmede ning märkusi ignoreeritakse. Kuid eks need ole demokraatia võlud ja valud .