tõhusateks abivahenditeks. Tuleb kindlasti ära märkida, et selline ülikriitiline suhtumine teaduslikesse teooriatesse sai omakorda teiste teadusfilosoofide kriitika osaliseks. Teaduslik tegevus sisaldab tegelikult rohkem konstruktiivset tegevust nagu näiteks teooria väljaarendamine, faktide kohandamine jms, ning suhteliselt vähem ümberlükkamist. Vandenõuteooria 1948. aasta kümnenda rahvusvahelise filosoofiakongressi plenaaristungil Amsterdamis defineeris Karl R. Popper oma kõnes ühiskonna vandenõuteooriat järgmiselt: "See on seisukoht, et kõik, mis ühiskonnas aset leiab-kaasa arvatud asjad, mis inimestele reeglina ei meeldi, nagu näiteks sõda, tööpuudus, vaesus, viletsus-, on mingite mõjuvõimsate isikute või gruppide otseste sepitsuste tagajärg. See seisukoht on väga levinud, kuigi kahtlemata on ta üks mõnevõrra primitiivne ebausu vorm. Ta on vanem kui historitsism ja oma moodsal kujul on ta
sust, kasutab nende toetuseks seadusandlust – näiteks osutades konfidentsiaalsusnõudele seaduslikku tuge või andes advokatuuridele seaduslikku pädevust kutsereeglite koostamiseks. CCBE on veendunud, et vaid tugev eneseregulatsioon võib garanteerida advokaadikutse sõltumatuse riigi suhtes ning et sõltumatust garanteerimata on advokaatidel võimatu oma kutset ja rolli täita.“*12 6 Code of Conduct for European Lawyers. Vastu võetud CCBE plenaaristungil 28.10.1988; muudetud 28.11.1998, 06.12.2002 ja 19.05.2006. Sisaldab selgitavat memorandumit, mis ajakohastati 19.05.2006. Arvutivõrgus: http://www.advokatuur.ee /?id=137&PHPSESSID=83ef0b6085d89bed2ce59cf0079b3bac. 7 Võeti vastu CCBE plenaaristungil 24.11.2006. Harta ei ole mõeldud eetikakoodeksiks. Rakendub kogu Euroopas, hõlmates ka riike väljaspool CCBE liikmesriike, assotsieerunud riike ja vaatlejariike. Sisaldab loetelu 10 tuumpõhimõttest, mis on omased
teha valitsuse kaudu. Valitseva partei liikmed esitavad enamasti parandusettepanekuid. Vahel saab seadusandliku algatusega esineda ka rahvaalgatuse korras, näiteks Hispaanias tuleb eelnõu parlamenti rahvaalgatuse korras esitamiseks koguda vähemalt 500 000 hääleõigusliku kodaniku allkirjad. Enamasti nõutakse, et esitatav eelnõu vastaks normidele ja nõuetele ja oleks varustatud seletuskirjaga. Eelnõu menetlemise teiseks staadiumiks on selle arutamine parlamendi plenaaristungil ning komiteedes või komisjonis. Eelnõu arutamist plenaaristungil nimetatakse enamasti lugemiseks. Esimene lugemine toimub pärast algatamist, et otsustada, kas seadust on või ei ole vaja. Esimene lugemine algab algataja ettekandega, millega sageli kaasneb parlamendikomitee kaasettekanne. Kui parlamendi enamus arvab, et eelnõud pole vaja, siis ta on tagasi lükatud ja mingit edasist arutelu ei toimu.
võtta) 3)EP saab seadusloomeprotsessi mõjutada läbi eelarveprotsessi- saavad lisada eelarvesse uusi ridu poliitikate jaoks, mida Komisjon ja Nõukogu hiljem ellu viima hakkavad 4)EP saab mõjutada Komisjoni iga-aastase seadusandliku aastaplaani kokkupanemist- 1. Komisjon võtab vastu iga-aastase plaani (novembris), 2. Programmi vaatavad üle vastavad EP komiteed, toimub arutlemine nende ja komisjoni esindajate vahel, 3. Otsus tehakse plenaaristungil (toimub detsembris) 5)EP menetleb koos Nõukoguga EL seadustloovaid akte- kõige tähtsam võimalus seadusloomeprotsessi mõjutamiseks. Hetkel kasutatakse kolme peamist protseduuri EL õigusaktide menetlemiseks: 1)Nõuandemenetlus (consultation procedure)- EP roll on nõuandev, menetletakse ühel lugemisel; Nõukogu võib jätta EP seisukoha arvestamata; nõuandemenetlust kasutatakse nt põllumajandus- ja maksundusküsimustes.
eelnõu. Nimelt on valitsusel eelnõu kvaliteetseks väljatöötamiseks rohkem võimalusi kui parlamendil. Eestis on selline õigus antud vähemalt 51 Riigikogu liikmel, st Riigikogu koosseisu enamusele. Seda õigust on ka korduvalt kasutatud. Vahel toimub seadusandlik algatus rahvaalgatuse korras, st teatava arvu valimisõiguslike kodanike allkirjadega seaduseelnõu esitatakse parlamendile, et see seda arutaks. Plenaaristungil seaduseelnõu arutamist nimetatakse seaduseelnõu lugemiseks. Seaduseelnõu esimesel lugemisel tutvustab eelnõu algataja seaduseelnõud ja põhjendab selle vajalikkust. Selle ettekandega kaasneb tavaliselt parlamendi komitee kaasettekanne, milles eelnõu algatamist pooldatakse või ei pooldata. Esinejatele on võimalik esitada küsimusi. Mingit sisulist põhjalikku arutelu esimesel lugemisel ei toimu. Hääletatakse üksnes seda, kas eelnõu kui tervik saata teisele lugemisele
valijaskonna arvamus, kuna ei taheta ju kaotada valijate usaldust ja seega ka kohta järgmistel valimistel. Eriti paistab see silma teravates küsimustes nagu abort ja kontroll relvade üle. (Gitelson jt, 1996, lk. 226) Peamine osa Kongressi tööst tehakse komisjonides ja alakomisjonides. Komisjonid ja alakomisjonid vaatavad igal aastal läbi sadu seaduseelnõusid. Nemad otsustavad, milliseid neist soovitada suures kogus menetlemiseks. Need eelnõud, mida komisjonid soovivad menetlemiseks plenaaristungil, kujundavadki Kongressi päevakorra. Eelnõud, mida komisjonid ei aruta, jõuavad harva istungile. Peaaegu kogu seadusandlus antakse käsitlemiseks alalistesse komisjonidesse. Seega võib öelda, et komisjonid on mõjukad, kuna on otseselt seotud seadusandlusega. (Gitelson jt, 1996, lk. 217) Komisjonid jagunevad erinevat tüüpi kodadeks nii Senatis kui ka Esindajatekojas. Tähtsamaiks on Kongressis alalised komisjonid. Alalised
annaabi.ee 
