kriidilademed. Algloomadest ühed vanimad on ka meredes elavad kiirloomad. Nende ränistunud teos meenutab kujult tillukesi tähekesi, lumehelbeid, okkalisi kerakesi vms kujundeid. Ka väljasurnud kiirloomade teosed on osalenud settekivimite moodustamisel. Neid kivimeid kaevandatakse ja kasutatakse metallide lihvimisel ning poleerimisel, samuti smirgelpaberi valmistamisel. Algloomad nagu teisedki organismid osalevad looduse aineringes. Planktonisse kuuluvate organismidena on ka parasiite, kes tekitavad loomadel ja inimesel mitmesuguseid haigusi.
organismid suure osa aastast kogu järves enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Erandiks võivad olla tiheda veetaimestikuga osad, eriti aga järve kitsas lõunaots. Tavaliselt ongi baktereid järve lõunaosas rohkem, järve kesk- ja põhjaosas nende hulk väheneb. Fütoplankton: Juba 1960. aastate lõpul oli Võrtsjärve vetikaid määratud kõigis ökotoopides kokku üle 500 liigi, varieteedi ja vormi. See hulk on tasapisi kasvanud. Kasvu põhjuseks on ühelt poolt uute liikide ilmumine planktonisse, teiselt poolt ka väga väikesearvuliste liikide juhuslik sattumine proovidesse. Hoolimata leitud liikide üsna suurest koguarvust, võib Võrtsjärve fütoplanktonit -8- pidada liigivaeseks. Enamuse moodustavad kaks suurt rühma tsöanobakterid ehk sinivetikad ja ränivetikad. Kõik ülejäänud vetikarühmad on Võrtsjärves vähemusrühmad, mis kokku moodustavad enamasti alla 10% fütoplanktoni hulgast. Nende seas on arvukaimad
Tegemist on nn ökoloogilise rühmaga, keda ei ühenda mitte niivõrd sugulus, kui ühine elukeskkond (vesi). Zooplanktonite rühmad on vesikirbulised, keriloomad, aerjalgsed ja rändkarp. Vesikirbulised on zooplanktoni tähtsaim rühm. Toitudes vetikatest ja olles ise toiduks planktontoidulistele kaladele, on nad põhilised veekogu orgaanilise aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse. Vähesel hulgal ilmusid nad Peipsi planktonisse juba mais, kuid intensiivne arend algas juunis ja saavutas enamasti maksimumi juulis-augustis. Sellest peale hakkas nende hulk vähenema ning kahanes talvise miinimumi. Keriloomad on metazooplanktoni loomadest kõige väiksemad. Kõige arvukam keriloom on Keratella cochlearis. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) Arvukuselt domineerivad kogu aasta keriloomaliigid, biomassilt aga vesikirbulised ja aerjalalised. (web.zone.ee, 26.03.2012) Aerjalgsed on vähkide alamklass
Tehnika arenes. Planktonis olevate 200-2000 mikromeetriste isendite hulgas domineerivad loomad ehk zooplankton. Kõige rohkem on koorikloomi: aerjalalised (ehk kopepoodid) ja vesikirbulised (ehk kladotseerid). Need 2 rühma on ränivetikate ja viburvetikate esimesed tarbijad. Üle 2000 mikromeetrised isendid kuuluvad makrozooplanktoni hulka (kalamari, kalalarvid ja ka sültjad organismid - meduusid, salbid ehk meretünnikud). Järvedes suurimateks organismideks, kes planktonisse kuuluvad on surusääse vastsed (larvid). Lisaks kuulub planktonisse ka detriit ehk surnud füto- ja zooplanktoni kehad, kõrgtaimestiku osad. Kõige suurem zooplankton on toiduks pelagiaalis (ehk avavesi) elutsevatele kaladele, eriti noorjärkudele. Mikroobne lehter ehk mikroobne ling on bakteritest ja viirustest läbiminev produktsiooni vool. Fütoplanktoni toiteväärtus on suhteliselt madal, eriti ränivetikatel (suurem osa liiv), aga on siiski võimeline
(suurusjärk 1-2 mm), keriloomad on mikroskoopilised. 89. Mikrobentos need on ripsloomad ja muud protistid, fütobentos põhjas kasvavad taimed ja vetikad. Makrobentose loomad on palja silmaga hästi nähtavad (putukad, limused, kõrgemad vähid, rõngussid jne.). Meiobentose loomad on pisemad, submikroskoopilised, nagu karpvähid, rullikulised, keriloomad, ümarussid jne., aga ka makrobentose loomade noored, alles pisikesed isendid. Samuti planktonisse kuuluvad loomad, näiteks sõudikulised, kui nad ajutiselt põhjas viibivad. Vahel võetakse piiriks loomade teatud pikkus, näiteks üks millimeeter, või sõela tihedus, millest meiobentose loomad peaksid läbi mahtuma. 90. Nektobentos - põhjaloomad, kes ujuvad ka põhja lähedal vees. Bentos on veekogude põhjas elavad organismid, põhjaelustik. Nekton ehk ujum on suuremad veeorganismid, kes suudavad vee aktiivselt liikuda ja läbida pikki vahemaid. Nektobentos: müsiidid , lõpusjalg.
89. Makrobentos, meiobentos ja "megabentos" Eesti järvedes ja jõgedes: mõisted, suurusjärk, näiteid Makro- ja meiobentos on põhjaloomastiku e zoobentose osad; makrobentos- loomad on palja silmaga hästi nähtavad (putukad, limused, kõrgemad vähid, rõngussid jne.). Meiobentose loomad on pisemad, submikroskoopilised, nagu karpvähid, rullikulised, keriloomad, ümarussid jne., aga ka makrobentose loomade noored, alles pisikesed isendid. Samuti planktonisse kuuluvad loomad, näiteks sõudikulised, kui nad ajutiselt põhjas viibivad. Megabentos- selle all mõeldakse suurte limuste rühma, nt karbid, ematigu ning lülijalgsetest ka jõevähk, kuid mõiste ise pole üldiselt kasutusel. 90. Nektobentos: mõisted ja näiteid Eesti vetest Nektobentos- põhjaloomad, kes ujuvad ka põhja lähedal vees; näited: vees omal jõul ringi ujuvad putukad, suuremad vähid, vesilestad. 91
vahelist maariba. Kantserogeensed ained msg. keemilise koostise ja päritoluga ained, mis organismi sattudes võivad põhjustada või soodustada kasvajate teket. Keskkonnas leidub nii looduslikke kui tehiskantserogeene. Looduslikud on nt. seente tekitatud mükotoksiinid, tehislikud nt. sisepõlemismootorite heitgaasides sis. bensopüreen. Ohtlikemad nt. bensidiin, 2-naftüülamiid. Võivad kuhjuda mulda, planktonisse, juurviljadesse jm. Kasv süsteemi moodustavate organiseeritud struktuuride kordistumine, nende mõõtmete või arvu suurenemine. Kasvuks vajalik energia saadakse foto- või kemosünteesist ja orgaaniliste ühendite lagundamisest. Kasvuhooneeffekt temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist (soojus-) kiirgust ega veeauru. Globaalökoloogias põhjustab
annaabi.ee 
