Analüütiline keemia Töö pealkiri: Taimelehtedest värvainete eraldamine Töö teostamise kuupäev: 11.okt 2017 Protokolli esitamise kuupäev: 12.okt 2017 Töö eesmärk: Taimelehtedest värvainete eraldamine ekstraheerimise ja planaarkromatograafia abil. Analüüsiks kasutatavad katsevahendid: Ained ja segud: Ekstraheerimine: Planaarkromatograafia: värsked taimelehed heksaan (~3 ml) heksaan (~10 ml) etüülatsetaat (~1 ml) etanool (~5 ml) destilleeritud vesi Töövahendid: Ekstraheerimine: Planaarkromatograafia: statiiv ja rõngas Eppendorfi tuub mõõtsilindrid planaarkromatograafiaplaat
vastasmõjudest, kasutatakse erinevaid kromatograafia liike: Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse aminohapete, valkude, süsivesikute, lipiidide jt biomolekulide segude lahutamisel. Kromatograafilist protsessi võib läbi viia nii kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia) kui ka lahtises süsteemis: paberil või kromatograafilisel plaadil (planaarkromatograafia). KOLONNKROMATOGRAAFIA: Kolonnkromatograafia võimaldab lahutada suuremaid ainehulki kui planaarkromatograafia. Tahke materjaliga, millele saab kanda statsionaarset faasi, pakitud kolonni sisestatakse uuritav proov, mille komponente soovitakse üksteisest lahutada. Kolonni voolutatakse lahustite segu vooluti e.
järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafiat kasutatakse lipiidi, süsivesikute, valgude, aminohappete jt biomolekulide lahutamiseks.Kromatograafiat võib teha kas kinnises süsteemis kolonnis(kolonnkromatograafia), või lahtises süsteemis paberil või kromatograafilisel plaadil(nt. planaarkromatograafia). Põhilised kromatograafia metodid: · Jaotuskromatograafia · Kolonnkromatograafia · Geelkromatograafia · Afinsuskromatograafia Selles töös ma hakkan kasutama geelkromatograafiat, seega tahaks sellest täpsemalt kirjutada. 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Geelkromatograafia on üks kromatograafilist meetodist, mida kasutatakse erineva molekulmassiga ainete lahutamiseks
järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafiat kasutatakse lipiidi, süsivesikute, valgude, aminohappete jt biomolekulide lahutamiseks.Kromatograafiat võib teha kas kinnises süsteemis kolonnis(kolonnkromatograafia), või lahtises süsteemis paberil või kromatograafilisel plaadil(nt. planaarkromatograafia). Pole vaja siin korrata juhendit! Jaotuskromatograafia aluseks on lahutuvate ainete jaotumine kahe mitteseguneva vedelikule vedelfaasil või statsionaarsel vedelfaasi ja gaasifaasi, tänu sellele, et neil on erinev lahustuvus neis faasides. Statsionaarset faasi pestakse järjest uute mobiilse faasi kogustega, kuni lahutatavad ained jagunevad lahusti erinevatesse portsjonitesse.
moolides grammides milliliitrites Aniliin - 0,05 5 4,9 Äädikhappe - 0,06 6 5,7 anhüdriid Na-atsetaat - 0,09 7,5 4,9 Soolhape 36% 0,13 4,76 4 1.3.3.Õhukese kihi kromatograafia Planaarkromatograafia ehk õhukese kihi kromatograafia on meetod segude lahutamiseks, mis põhineb komponentide erineval jaotumisel statsionaarse ja liikuva faasi vahel. Vähempolaarsed ühendid liiguvad seejuures kiiremini, polaarsemad aeglasemalt. Statsionaarseks faasiks on klaasile, plastikule või metallplaadile kantud silikageel, alumiiniumoksiid, tselluloos või muu sorbent. Töö eesmärgiks on määrata nitrobenseeni taandamisreaktsioonil tekkinud aniliini puhtus
Võimalik kasutada ka pumpa kõrgsurvevedelikkromatograafia korral. Rõhk sadades atm-s. kolonn on materjalist, mis suudab rõhule vastu panna, tavaliselt terasest. 2) kapillaarkromatograafia täidise osakeste läbimõõt on samas suurusjärgus kolonni läbimõõduga. Kapillaari läbimõõt < 0,2 mm. Pikkus 10-30 mm. Kui proovi ruumala on väga väike (vedelikkromatograafia, harvem) või tegemist on väga keerukate segudega (gaaskromatograafia). 3) õhukesekihikromatograafia e. planaarkromatograafia sorbent on kantud õhukese kihina plaadile. Vedelik (liikuv faas) liigub mööda liikumatu faasi ristlõikepindala. Tegemist kahemõõtmelise plaadiga. Soovitatakse kasutada plaati, kuid on ka paber, nt. tavaline filterpaber. Tselluloosi kiud moodustavad liikumatu faasi ja meid huvitavad ained seostuvad tselluloosiga pikkade tärklisemolekulidega. Sõltuvalt osakese suurusest kihtkromatograafiat jaotatakse: tavaline osakeste läbimõõt 200-250 m;
Eluent tõuseb kapillaarjõudude mõjul piki plaati ülespoole ja sellega koos hakkavad ülespoole liikuma ka stardijoonele kantud ained, kusjuures komponendid, liikudes erineva kiirusega, eralduvad üksteisest laikudena. Plaat võetakse nõust välja, kui eluendi tase on jõudnud plaadi ülaserva lähedale. Plaat kuivatatakse ja vajadusel komponentide laigud ilmutatakse näiteks joodi aurudega või fosformolübdeenhappe lahusega. Planaarkromatograafia on kromatograafia liik, mille puhul statsionaarseks faasiks on adsorbendi õhuke kiht (paber, metall-lehele kantud silikageel vmt), milles mobiilne faas (ehk vooluti ehk eluent) liigub kapillaarjõudude toimel. Kolonn-kromatograafia. Praktikas juhitakse ainete segu läbi kolonni täidise sobiva vedeliku vooluga (eluent ehk liikuv faas). Sorptsiooni ja desorptsiooni tulemusena jaotuvad segu komponendid liikumatu ja liikuva faasi vahel vastavalt kindlatele koefitsientidele, mida
saab detektori signaali ajas registreerida: saadakse kromatogramm. Igale individuaalsele ainele vastab maksimum – piik. Õnnestunud kromatografeerimise korral on kõikide analüütide piigid üksteisest lahus. Meetodid: mobiilse faasi järgi: vedelik-kromatograafia; gaasikromatograafia. vastasmõju järgi: adsorptsioonkromatograafia; jaotuskromatograafia; ioonkromatograafia: … tehnilise teostuse järgi: kolonnkromatograafia; planaarkromatograafia Meetod komponentide eraldamiseks ainete segust. Kromatograafilise analüüsi jaoks on vaja mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevat süsteemi. Statsionaarne faas on aine, mis süsteemist läbi liikuvaid molekule enda külge seob ja siis jälle lahti laseb. Osakesed saavad süsteemis liikuda tänu mobiilsele faasile, milleks on vedelik (eluent) või gaas (kandegaas), mis läbi statsionaarse faasi voolates segu erinevaid komponente edasi kannab. Kromatograafiline lahutumine baseerub segu
liikuva faasi ja kolonnide varieerimisega saab ühe ja sama aparatuuriga analüüsida erinevat tüüpi ühendeid määramine toimub peale komponentide eraldamist. eraldamist Kromatograafia liigid: · Liikuva faasi järgi: gaasikromatograafia ja vedelikkromatograafia edelikkromatograafia · Tehnilise teostuse järgi: kolonn-kromatograafia ja planaarkromatograafia · Vastasmõju järgi Kromatograafilise analüüsi põhimõte · Proov sisestatakse kolonni ühes üh otsas · Liikuv faas kannab proovi läbi kolonni · Osakesed jaotuvad palju kordi liikuva ja kolonnis oleva statsionaarse faasi vahel · Need proovi komponendid, mis interakteeruvad statsionaarse faasiga tugevamini väljuvad kolonnist hiljem kui need, mis interakteeruvad nõrgemini n
· ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt aminohapete, valkude, süsivesikute, lipiidide jt biomolekulide segude lahutamisel. Kromatograafia liike illustreerivad skeemid Kromatograafilist protsessi võib realiseerida kinnises süsteemis kolonnis (kolonn- kromatograafia) ja lahtises süsteemis paberil või kromatograafilisel plaadil (üldnimetus planaarkromatograafia, kitsamalt paberkromatograafia ja õhukese kihi kromatograafia). 32 33 Jaotuskromatograafia aluseks on lahutatavate ainete jaotumine kahe, teineteisega mitteseguneva vedelfaasi või statsionaarse vedelfaasi ja gaasifaasi vahel tänu ainete erinevale lahustuvusele neis faasides. Statsionaarset faasi pestakse järjest uute mobiilse faasi kogustega, kuni lahutatavad ained jagunevad lahusti erinevatesse portsjonitesse.
Ained eraldatakse adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuste järgi. Moodsamad seadmed ka mõõdavad vastava aine sisalduse proovis. Põhimõte mobiilne faas kannab erinevaid aineid läbi statsionaarse faasi erineva kiirusega, mistõttu ained eralduvad. Jaotus mobiilse faasi järgi: vedelik- ja gaasikromatograafia. Jaotus vastasmõju järgi: adsorptsioon-, jaotus-, ioonkromatograafia, ... Jaotus tehnilise teostuse järgi: kolonn-, planaarkromatograafia. 105. Kuidas saab teada, millistele piikidele kromatogrammil millised ained vastavad? Enamik detektoreid ei võimalda aine identifitseerimist, st tekib piik, aga mis aine oma, me ei tea. Sel juhul identifitseeritakse aine retentsiooniaja järgi eelnevalt peab vastava aine I don't want to know the answers, I don't need to understand retentsiooniaeg teada (määratakse tunnusaine abil). Massispektromeetriline detektor
annaabi.ee 
