Teist järku reaktsiooni korral on reaktsiooni kiirus proportsionaalne lähteaine kontsentratsiooni ruudu või kahe lähteaine kontsentratsioonide korrutisega. Teise järgu reaktsioonidele iseloomulik: • Teist jarku reaktsioonidele on iseloomulik suhteliselt pikk "saba" – madalatel kontsentratsioonidel on reaktsioon vaga aeglane. • Teist jarku reaktsioonidele on iseloomulik,kontsentratsiooni poordvaartuse lineaarne soltuvus ajast. Pinnanähtused ja adsorptsioon 14. Pinna vabaenergia Pindpinevus e. pinna vabaenergia on töö, mis tuleb teha pinna suurendamiseks ühe pindalaühiku võrra. dw = s ds, kus dw – tehtud töö s – pindpinevus ( J*m-2 e. N*m-1, kuna J = 1N*m ) ds – pindala muutus 15. Adsorptsiooni mõiste Adsorptsioon on pinnanähtus, mille puhul vedeliku või gaasi molekulid kogunevad molekulaarjõudude toimel tahke keha pinnale. 16. Gibbsi adsorptsioonivōrrand
Esiteks valitud sõelade arv ja suurus kuhjatakse üksteise peale, suurimad peal ning väikseimad allpool. Teatud hulk analüüsiks vajalikku pulbrit paigaldatakse sõela ülemisele poolele ning see vibreerib mehhaanilises seadmes eelnevalt kindlaksmääratud ajaperioodi jooksul. Tulemused saadakse, kaaludes säilitatud materjali hulka igas sõelas ning kogumispannil. 2. Imamismeetodi puhul kasutatakse ühte sõela aja jooksul ning vaadeldav aine hulk jääb ekraanile. Pinnanähtused *Pinnanähtused on füüsikas nähtused, mis esinevad erinevate faaside piirpinnal olevatel molekulidel. *Pinnanähtused on tingitud sellest, et erinevate faaside vahele jäävad piirmolekulid on mõjutatud nii naaberfaasist kui ka samast faasist oleva teiste molekulide poolt. *Sagedasimad pinnanähtused on adsorptsioon, pindpinevus, märgumine, kapillaarsus, pindaktiivsus jne. *Homogeensete süsteemide korral pinnaenergia osakaal süsteemi koguenergia suhtes väga väike.
Esiteks valitud sõelade arv ja suurus kuhjatakse üksteise peale, suurimad peal ning väikseimad allpool. Teatud hulk analüüsiks vajalikku pulbrit paigaldatakse sõela ülemisele poolele ning see vibreerib mehhaanilises seadmes eelnevalt kindlaksmääratud ajaperioodi jooksul. Tulemused saadakse, kaaludes säilitatud materjali hulka igas sõelas ning kogumispannil. 2. Imamismeetodi puhul kasutatakse ühte sõela aja jooksul ning vaadeldav aine hulk jääb ekraanile. Pinnanähtused *Pinnanähtused on füüsikas nähtused, mis esinevad erinevate faaside piirpinnal olevatel molekulidel. *Pinnanähtused on tingitud sellest, et erinevate faaside vahele jäävad piirmolekulid on mõjutatud nii naaberfaasist kui ka samast faasist oleva teiste molekulide poolt. *Sagedasimad pinnanähtused on adsorptsioon, pindpinevus, märgumine, kapillaarsus, pindaktiivsus jne. *Homogeensete süsteemide korral pinnaenergia osakaal süsteemi koguenergia suhtes väga väike.
faas(gaas või vedelik, voolab läbi tahke faasiga täidetud kolonni). Lahutatav segu paigutatakse kolonni algusesse ja seejärel "pestakse" liikuva faasi poolt läbi kolonni. komponentide jaotumine liikuva ja liikumatu faasi vahel. Aeg kolonni läbimiseks sõltub sellest, kui suure osa ajast ta paikneb liikuvas faasis. Aine jaotumine liikuva ja liikumatu faasi vahel sõltub aine vastasmõjudest kummagi faasiga. Kolloidkeemia ja pinnanähtused 43. Pihussüsteemide (dispergeeritud) mõiste ja klassifikatsioon, faasidevaheline piirpind. Kolloidsüsteemide saamismeetodid jagatakse kahte rühma: a) kondenseerimismeetod – väiksemate osade liitmine suuremateks b) dispergeerimismeetod – suuremate osade pihustamine väiksemaks Pihussüsteemid on sellised süsteemid, kus ühed osakesed on teise pihustunud, kahe või enamfaasiline süsteem. Faasidevaheline piirpind – pind kahe faasi vahel. 44
vahend, mis olemas on. 86. Mis on kromatogramm ja kuidas saab leida aine hulka kromatogrammilt? Kromatogramm on kromatograafi registreerimisseadme väljund graafiliselt paberil või numbrilisel kujul ja näitab kromatograafiliselt lahutatud komponentide suhtelist sisaldust proovis. Piigi asukoht kromatogrammil näitab aine kolonnist väljumise aega ja piigi suurus näitab, kui palju komponenti proovis on. 87. Kuidas saaks kasutada kromatograafilist meetodit? Pinnanähtused ja adsorptsioon 88. Kolloidsüsteemide jaotus. 89. Kolloidsüsteemide tekke tingimused. 90. Koagulatsioon. Koagulatsioon on kolloidsüsteemi osakeste liitumine suuremateks osakesteks, mis kas settivad lahuses või moodustavad erilise struktuuri koageeli. Koagulatsiooni põhjustavad enamasti füüsikalised või keemilised tegurid. 91. Valguse hajumine disperssetes süsteemides. Tyndalli efekt Kuna kolloidlahuses on pihustunud aine osakesed tunduvalt suuremad kui
peenestatud kvarts, kaoliin, klaaskiud, tekstiilmaterjalid) Stabilisaatorid-lisatakse, et suurendada valgus-ja kuumuskindlust, kaitsta oksüdeerumise eest. Plastifikaatorid-suurendavad plastmassi painduvust. 80. Tähtsamad polümeerid (polüalkeenid, polüestrid, polüamiidid) 81. Tähtsamad looduslikud polümeerid. Tähtsaimad looduslikud polümeeerid on nukleiinhapped, valgud, polüsahhariidid ja polüpreenid. Elusmaailma jaoks on nendest asendamatuteks valgud ja nukleiinhapped. Pinnanähtused ja adsorptsioon 82. Kolloidsüsteemide jaotus. Kolloidsüsteem on pihussüsteem, milles pihustunud aine (kolloidi) osakeste mõõtmed on 10-7...10-9 mmmm. Eristatakse vedela ja gaasilise dispersioonikeskkonnaga kolloidsüsteeme, esimesi nimetatakse kolloidlahusteks ehk soolideks, teised kuuluvad aerosoolide hulka. Soolide hulgas omakorda eristatakse muu hulgas hüdrosoole ja organosoole, kus dispersioonikeskkonnaks on vastavalt vesi ja orgaaniline vedelik. 83
märgatavalt väikesem tavaliste molekulide kontsentratsioonist. Kolloidlahuste osmootne rõhk on pöördvõrdeline osakeste raadiuste kuupidega, raadiused muutuvad aja jooksul tänu agregateerumisele. Difusioon on soojusliikumisest tingitud isevooluline ioonide, molekulide või dispergeeritud osakeste kontsentratsioonide ühtlustumine süsteemis. Difusioonikoefitsient väljendab arvuliselt aine hulka, milline läbib ajaühikus pinnaühikut ühikulise kontsentratsioonigradiendi korral. Pinnanähtused Peenestus (dispersiooni) süsteemi omadused sõltuvad peenestusfaasi osakeste arvust peenestuskeskkonnas. Kui osakesi on vähe ja nendevahelised kontaktid on harvad, võime lugeda osakesi nende iseseisvas liikumises üksteisest vabadeks. Sellist süsteemi nimetatakse hajuspeenestatuks. Hajuspeenestatud süsteemi viskoossus on määratud põhiliselt peenestuskeskkonna viskoossusega. Gaasi või vedeliku ühe kihi võimet
Keetmine on keemistemperatuuril toimuva keemisprotsessi eesmärgipärane rakendamine, kusjuures tänu soojendamisele toimub aine üleminek vedelast faasist gaasilisse. 77. Millistel tingimustel vedelik külmub? Külmumine ehk jäätumine on vee ja vesilahuste üleminek vedelast olekust tahkesse olekusse. Külmumist võib nimetada ka vee tahkestumiseks. Temperatuuri, mille juures vesi normaalrõhul jäätub, nimetatakse külmumistemperatuuriks. Pinnanähtused ja adsorptsioon 78. Mis on adsorbtsioon? Kuidas seda liigitatakse? Adsorptsioon on pinnanähtus, mille puhul vedeliku või gaasi molekulid kogunevad molekulaarsidejõudude (van der Waalsi jõudude) toimel tahke keha pinnale. Ainet, mida adsorptsiooni käigus eemaldatakse, nimetatakse adsorbaadiks. Ainet või keskkonda, mille pinnal adsorptsioon toimub nimetatakse adsorbendiks. Adsorptsiooniprotsess on alati eksotermiline protsess. Adsorptsioon jaguneb:
jaotusomaduste erinevuste järgi Moodsad seadmed lisaks eraldamisele ka detekteerivad eraldatud ained ja mõõdavad nende sisalduse proovis, seega on tegemist mitte lihtsalt eraldmise vaid täieliku määramise meetodiga Kromatograafia on enam-vähem kõige võimsam segude analüüsimise vahend, mis olemas on 100. Mis on kromatogramm ja kuidas saab leida aine hulka kromatogrammilt? 101. Kuidas saaks kasutada kromatograafilist meetodit? Pinnanähtused ja adsorptsioon 102. Kolloidsüsteemide jaotus. 103. Kolloidsüsteemide tekke tingimused. 104. Koagulatsioon. 105. Valguse hajumine disperssetes süsteemides. 106. Mitselli ehitus. 107. Pindaktiivsed ained ja nende struktuur. 108. Pindpinevus. 109. Mis faktoridest sõltub pindpinevus? 110. Mis on adsorbtsioon? Kuidas seda liigitatakse? 111. Gibbsi adsorptsioonivōrrand. 112. Adsorptsioon vedeliku ja gaasi piirpinnal. 113. Absorptsioon ja adsorptsioon (erinevus).
kohta, mida kasutatakse uuritavate ainete segu komponentide lahutamiseks paljude sorptsiooni ja desorptsiooni tingimustes. Ekstraktsioon on meetod lahustunud ainete segude lahutamiseks. Lahust segatakse temas mittelahustuva teise solvendiga. Lahustunud ained jaotuvad kahe vedela faasi vahel. Destillatsiooniks nimetatakse vedeliku aurustamist keetmisel ja sellele järgnevat kondenseerimist vastuvõtjasse. Kolloidkeemia ja pinnanähtused 1. Pihussüsteemide (dispergeeritud) mõiste ja klassifikatsioon, faasidevaheline piirpind. Pihussüsteem e dispersne süsteem on füüsikalises keemias kahe-või enamafaasiline süsteem, kus pihustunud aine asub dispersioonikeskkonnas e üks aine on jaotunud teises. Jaotuvad : jämedispersne süsteem, kolloiddispersne süsteem ja tõelised lahused. Aerosoolid: vedelik või tahke aine on jaotunud gaasilises keskkonnas (udu, suits); ei saa olla kõrge kontsentratsiooniga
SISSEJUHATUS BBC CHEMISTRY A VOLATILE HISTORY DISCOVERING THE ELEMENTS 1. Mis elementi saab toota uriinist? Kirjeldage eksperimenti. Uriinist saab toota fosforit. Uriin tuleb jätta paariks päevaks seisma ning seejärel kuumutada. Kuumutamisel tekkiv aur tuleb suunata läbi vee. Selle tulemusena tekib valge vahane aine, mis helendab pimedas. 2. Kes ja kuidas avastas vesiniku. Kirjutage reaktsiooni võrrandit. Vesiniku avastajaks (1766) loetakse inglise füüsik ja keemik Henry Cavendishi, kes isoleeris metallidest ja hapetest saadud "põleva õhu" (divesiniku) ning kirjeldas ja uuris seda põhjalikult. Elavhõbeda ja happe segus tekkisid väikesed gaasimullid, mille koostist ei õnnestunud tal samastada ühegi tuntud gaasiga. Kuigi ta ekslikult arvas, et vesinik on elavhõbeda (mitte happe) koostisosa, suutis ta selle omadusi hästi kirjeldada. 2Na + 2H2O --> H2 + 2Na+ + 2OH 3. Keda peetaks...
Rakenduskeemia. KORDAMISKÜSIMUSED SISSEJUHATUS 1. Mis elementi saab toota uriinist? Kirjeldage eksperimenti. Uriinist saab destilleerimise teel toota fosforit. Fosfori avastas 1669. aastal Saksa keemik Hennig Brand. Ta eksperimenteeris uriiniga, mis sisaldab märkimisväärsetes kogustes lahustunud fosfaate. Esmalt lasi ta uriinil mõne päeva seista, kuni see hakkas halvasti lõhnama. Edasi keetis ta uriini pastaks, kuumutas selle kõrgel temperatuuril ja juhtis auru läbi vee. Ta lootis, et aur kondenseerub kullaks, aga hoopis tekkis valge vahane aine, mis helendas pimedas. Nii avastas Brand fosfori – esimese elemendi, mis avastati pärast antiikaega. Kuigi kogused olid enam-vähem õiged (läks vaja 1,1 liitrit uriini, et toota 60 g fosforit), ei olnud vaja lasta uriinil roiskuma minna. Teadlased avastasid hiljem, et värske uriiniga saab toota sama palju fosforit. 2. Kes ja kuidas avastas vesiniku. Kirjutage reaktsiooni võrrand. 1766. aastal a...
annaabi.ee 
