Kreeka lüürika ja teater Kreeka lüürika Lüürika eelkäijaks rahvalaul. Nimetus lüürika tuli keelpillist lüüra. Sisu on ülistus elule, elutervele jõule ja armastusele. Zanriliselt jaguneb eleegiaks, jambograafiaks ja meelikaks. Eleegia Eleegia kaebelaul, hiljem mõtisklev luuletus sõjasündmustest, poliitikast, armastusest. Eleegia viljelejad spartalane Tyrtaios, riigimees Solon, palgasõdur Archilochos. Jambograafia Jambograafia hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi. Esimene silp lühike, teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. MEELIKA Meelika jaguneb monoodiliseks ja koorimeelikaks. Monoodiline meelika poliitilised, sõja,armastus ja veinilaulud. Esindajaks Alkaios. Koorimeelika arenes SpartasHümnid, epiniikion, ood. Nimekaim esindaja Pindaros. SOLon Solon Atika poeet, kaupmees, rändur, poliitik. Tema eleegiad ja jambid seostusid seadusandlusega, põhiteemadeks poliitika, moraal.
Eesti kirjanduses on parimad eleegiad Anna Haava "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi "Metsateel" ja Gustav Suitsu "Ühele lapsele". Maailmakirjandusest üks kuulsamaid Rainer Maria Rilke "Duino eleegia". Eleegia sõna laiemas tähenduses on kasutusel ka muusikateoste (eesti näited: Eduard Tubin "Eleegia", Vennaskond "Eleegia") ja kujutava kunsti teoste (Oskar Kallis "Eleegia" (1915, pastell, Tartu Kunstimuuseum)) kohta. Jambograafia ehk jamb hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost. Jambograafiast arenes hiljem välja epigramm ehk teatud tüüpi pilkeluuletus. Epigrammiks nimetati algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati
ajaloosündmusi, looduskatastroofe. Müüdi mõiste pärimuslik kujutelm maailma ja inimese, kultuuri, loodusnähtuste tekkimisest, seda põhjustanud üleloomulikest olenditest: jumalatest, muinaskangelastest jt. Eleegia - Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon. Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost. Meelika - üks antiikkirjanduse esimesi tähtsamaid vorme. See on tuletatud kreekakeelsest sõnast "melos", mis tähendab laulu. Üldisemalt võib meelika jaotada kaheks: monoodiline meelika ja koorimeelika. Need laulud olid mõeldud esitamiseks kindlale keskkonnale, olid temaatiliselt väga mitmekesised
KOMÖÖDIA leidis tunnustuse tunduvalt hiljem kui tragöödia (viimane 534 eKr). Komöödiavõistlusi hakati suurtel dionüüsiatel korraldama u. 488-486. a eKr, iga autor pidi esitama ühe teose. Kuidas zanr täpselt tekkis, pole teada, kuid Aristotelese andmeil sai asi alguse Dionysose auks korraldatavaist rongkäikudest pidutsejad liikusid tänavail maskeeritud või määritud nägudega, pilkasid vastutulijaid, etendasid väikesi pilkelisi stseene, laulsid nalja- ja sõimulaule. Niisiis on algus sarnane jambiga. Komöödia `koomose laul'; komos purjus meeste jõuk, mis pärast joomingut tänaval liikus ning pilke-, kiidu- ja armulaule laulis. Komöödias on koomoseks koor, kes on riietatud kellekski või millekski eriliseks: konnadeks, herilasteks, pilvedeks jne. Eeskätt koor annabki edasi autori satiiri. Peale koori olid laval veel kolm näitlejat, lisaks neile tummtegelased ja saatjaskond.
ahnitsemisest ja elada ausalt-töökalt). Eleegia Eleegiaks nim Väike-Aasias itku, nutulaulu. Esitati flöödi saatel. Vana-joonia kirjanduslik eleegia on õpetliku sisuga lüüriline luuletus. Neid lauldi pidudel. Eriline on tema värsiehitus heksameeter vaheldub pentameetriga. Eleegiline distihhon e salm e eleegiline kaksikvärss. Eleegiline värsivorm (heksameeter ja sellega sarnanev pentameeter) lähendas eleegiat eeposele. Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Nimetus on tulnud kahesilbilise värsijala jambi kasutamisest, kus esimene silp on lühike ja teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. Hiljem arenes sellest välja epigramm ehk teatud tüüpi pilkeluuletus. Monoodiline meelika soolohäälne laul v luuletus. Temaatika mitmekesine, sh poliitilised, sõja-, armu- ja veinilaulud. Viljeleti Lesbose saarel. Peam viljelejad: Alkaios, Anakreon, Sappho
Lüürika väljendab kirjaniku sisemaailma, tema tundeid ja mõtteid, mille aluseks on elamus, mis on tekkinud mõnest sündmusest või nähtusest. Lüürika on enamasti seotud kõnes ( luules). Lüürika peamiseks tunnuseks on riim. Lüürika zanrid: Eleegia - Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon. Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes zanriliselt antiiklüürika alla. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost. Meelika - üks antiikkirjanduse esimesi tähtsamaid vorme. See on tuletatud kreekakeelsest sõnast "melos", mis tähendab laulu. Üldisemalt võib meelika jaotada kaheks: monoodiline meelika ja koorimeelika. Need laulud olid mõeldud esitamiseks kindlale keskkonnale, olid temaatiliselt väga mitmekesised
Eleegia - Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon. Herakles tapab Hüdra : Hüdra iga maharaiutud pea asemele kasvas kaks uut. Kui mitu pead tal oli, selles suhtes üksmeel puudub. Kõige levinuma seisukoha järgi Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse oli tal 9 pead. Tema varasalvedest, üks pea oli surematu,kuuludes ülejäänud surelikud zanriliselt ehk teisisõnu antiiklüürika oli hüdral varemrajajaks alla
annaabi.ee 
