Kuidas see kõik mõjub rusuvalt ja laastavalt inimhingele. See luuletus iseloomustab neid tundeid kõige paremini. Kas tunnete. Kas tunnete, kuidas võpatab maa Iga vaenlase jalaastest? Veel võitlusse kord! Ju küllalt saab, Oo Eestimaa verikastest. Kas kuulete, kuidas kohiseb laas, Nagu tormaksid vetevood randa. All vaenlaste talla plahvatab paas Ja viha salvab ta kanda. Mu mõte läbistab pilkase öö, Kuulen sammusid koiduhooste. Üle vaenlase peade kokku lööb Rahva põleva viha rooste. Kas tunnete, kuidas võpatab maa Iga vaenlase jalaastet? Veel võitlusse kord! Ju küllalt saab, Oo Eestimaa verikastest. 2. Esmamulje luulekogust on nukker. Olen ise kuulnud oma esivanemate lugusid sõjaajast ja selle koledusest. Lugedes kangastusid ka pildid silme ees, lugudest mida kuulnud olen
Külastasin hiljuti AHHAA ,,Pimedate näitust". Esialgu rääkis noor neiu meile, mida see endast kujutab, jagas laiali jalutuskepid ning seletas, kuidas neid kasutada. Kui ta rääkis, et meid ootab ees kolm erinevat ruumi, esimeses park, teises paat ja kolmandas kohvik, siis ei osanud ma ette aimatagi, et tegelik kogemus ette kujutatud kogemusest nii palju erineb. Esimesse ruumi sisenedes tundsin kõigepealt, et lähen natuke endast välja, kuna raske oli harjuda selle pilkase pimedusega ning teadmisega, et pean järgmised pool tundi vähemalt selles ringi liikuma. Taustaks oli käima pandud linnuheli, kompimise abil leidsin üles mõne puu, lille, puidust ukse ning giidi sõnul sinise jalgratta, jala all tundsin pehmet muru, kruusa ning mõnda suuremat kivi. Kusagile oli asetatud ka pink ning pingi kõrvale väike purskkaev. Kui pinki otsima hakkasin, ei suutnud ma seda kuidagi üles leida. Astusin iga sammu väga ettevaatlikult ja enamuse
Ja ta vedas end vaevaliselt saja jala kõrgusele, sundis väsinud tiibu sõgedalt rapsima, surus rinnutsi kalda suunas. Ainuüksi otsusestki olla solidaarne, PARVEGA sarnane, hakkas tal parem. Ei tule enam pahandusi tolle salapärase tungi pärast, mis kihutas teda asju klaarima, pole karta sulgipuistavaid kraaklemisi ega ka ülepeakaela-äpardusi kõrguses. Oli pagana mõnus loobuda mõtlemisest üldse, vehkida monotoonselt läbi pilkase pimeduse kalda tulukeste poole. Pimedus! - kumises õõnes hääl ärevalt. Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud. Kui hunnitu pilt, meeliskles ta, - kuu ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja vaikne. Tule alla! Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Kui sa oleksid loodud selleks, oleksid sul öökulli silmad.
ndal sajandil e. kr. Neid nii lüürilisi kui didaktilisi. Anonüümne didaktiliste poeemide kogu ,,Pranattara-ratnamAla". Amitigati kirjutanud palju värsse, ,,SubhASitaranasaMdoha". ,,YogaAstra" 3-13saj. põhiline hulk maailmakäsitlust uurivaid tekste. Inimeste maailm taeva ja põrgusüsteemi ühenduspunkt. Yojana. Inimeste maailmas olemas oma jumalad. Jumalad ei ole sugugi ainult taevas. Põrgukihte on seitse. Põrguid ise ka seitse tükki. Kalliskivi, haua, liiva, muda ja pilkase pimeduse põrgu. Dzainistide käsitluse järgi võib sündida põrgusse ka loomana. Põhilised kannatused seotud külma ja kuumaga, janu ja näljaga. Põrgus olevate olendite kehad voolavad nagu elavhõbedast. Kõrgeimas põrgus elavad pooljumalikud põrguolendid, nende juhiks Indra. Kõik põrgu olendid sünnivad lillede seest. Kõige täiuslikumad olendid elavad kolmeteistkümnendas ja neljateistkümnendas taevas. Elavad peaaegu lõputut elu, aga lõpuks peavad veel 1 kord inimesena sündima
1 Sama artikli teoreetilisema küsimuseasetusega versioon on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 11/2006, lk. 863- 874. Kaptenkomandör Batrian loeb oma eluraamatust ridu: Sa pead kannatama, palju kannatama. Sa pead talumatult palju kannatama, et sinust saaks... ... NÄGIJA PILKASES PIMEDUSES. 2 Ilmselt on tegemist romaani moraalse sõnumi kokkuvõttega: kannatustel on oma eesmärk, nad teevad nägijaks, hajutavad pilkase pimeduse. Sama moraali edastab ka romaani pealkiri: sõnajalaõis kivis on nägija pimeduses, romaan asetab kivi ja elu vastamisi, Batriani valu ja kannatused eristavad teda kaasaegsete kivistunud eludest. Nagu selgitab Merebioloogia Uurimiskeskuse juhtivteadur Eugèn Ica, Maailm on hukuendeline, igas tunnis hävib kuus liiki. Inimkond paljuneb, ammendab loodusvarasid, nende hulgas omaenese Loodust. Juba esineb kivistumisnähte: ühel daamil Dublini marketis murdus koos
kaugemast minevikust kui ükski iganes jutustatud lugu. Et alustada meie pajatust päris otsast peale, peame ajas tagasi minema loendamatu hulk sajandeid ning rohkemgi veel, leidmaks algust aja olematut algust. Sellel iidsel ajal elas, nagu ta alati oli elanud, jumal nimega Kaos. Ta oli ihuüksi ja tema ümber polnud midagi peale täieliku tühjuse. Tol ajal ei olnud päikest ega valgust, maad ega taevast. Polnud midagi peale lõpmatusse ulatuva vormitu tühjuse ja pilkase pimeduse. Niiviisi veeres mööda lugematu hulk sajandeid, kuni Kaos viimaks tüdis üksi elamisest. Siis tuligi talle esimest korda pähe mõte luua maailm. Kõigepealt lõi ta jumalanna Maa. See oli sõnulseletamatult kaunis, täis jõudu ja elu; ta kasvas ja suurenes ning ta käte vahel olid mõõtmatud avarused. Temale rajati meie maailm. Siis lõi Kaos hirmsa Tartarose ja musta Öö ning kohe ka särava Päeva.
Nüüd ma püüan selgust luua ainevahetuse seaduste alusel looduse, loomade ja inimese päritolu suhtes. Selleks, et näitlikult selgust luua selles kuidas tekkisid erinevad populatsioonid maale ma toon esile Piiblis esile toodud elutõed. Sest nimelt piiblis on esile toodud asjaolud mida on vaja ainevahetuse seaduste rakendamiseks ja populatsioonide tekkimise järjekord. Esimene Moosese raamat. Salm 1. Alguses lõi Jumal taeva ja maa. ( Läbi pilkase pimeduse mille tekitas kosmiline tolm jõudis maale päiksekiir ehk energeetiline side hakkas toimima. Päikese kiir kiiruse tagajärjel läbides kosmilist tolmu tekitas energeetilist hõõrdeprotsessi mille tagajärjel soojenes ise ja soojendas kosmilist tolmu ja hakkas sulama jää.) Salm 2. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal. ( See mida inimesed nimetavad Jumalaks on
riismed nii siin kui mannermaal raudse luuaga välja pühitud. Rahu valitses jälle kõigel Liivi-ja Eestimaal, mis nüüd mõlemad Saksa ordu raske käe all õhkasid. Maa imes vereojad enese sisse ja tuul laotas surnuhaisu laiali. Sepp Villul oli priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget näha ei saanud. Aga mis seal palju kurta? Tema lugu ei olnud pahem kui terve rahva lugu. kelle vangipõlveks raske orjus oli ja kelle elulaevast ebausk, toorus ja viletsus pilkase pimedusega katsid. Sepp Villu unustas taevatähtede hiilguse, lillede lõhna ja lindude laulu; tema rahvas on terve oma ajaloo ara unustanud. Sepal oli visa elu. Talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud nälga. Ta hingas iga päev lämmatavat hauaõhku ja magas pori sees, aga ta jäi ikka elusse. Ta liikmed läksid tuimaksi kõik tundmused töntsiks, ta oli ammugi peast nõdraks läinud, aga ta elas siiski.
annaabi.ee 
