7 Avaarv Avaarv kontrollib, kui suur kogus valgust jõuab filmini või sensorini. See määrab ära pildistatava objekti teravuse ehk teravussügavuse pildil. See tähendab seda, et ava määrab ära milline osa pildistaja ja lõpmatuse vahele jäävast alast on terav. Mida suurem on avaarv, seda väiksem on ava. Kui ava on väiksem, siis mahub sinna vähem valgust ning taust ja pildistatav objekt tunduvad mõlemad teravamad. Kui aga avaarv on väike (ava on suurem), siis jõuab sensorini suurem kogus valgust ning pildistatav ese või inimene on pildil teravam kui taust või muud objektid fotol. [4][5] Avaarv f22 f16 f11 f8 f5,6 Säriaeg 1/30 1/60 1/125 1/250 1/500 Tabel 1. Avaarvu ja säriaja suhe. Pilt 7. Avaarv ja ava. 8
Ehki juba vanad egiptlased oskasid süüdata põlevat materjali selle pinnale läätse või sfäärilise peegli abil tekkitatava päikse kujutisega, kulus siiski veel palju aega, enne kui jõuti fotograafia avastamiseni. FOTOAPARAADI TÖÖPÕHIMÕTE. Ükskõik kui keeruline fotoaparaat ka poleks, kujutab ta endast valguskindlat karpi, mille esipinnale on paigutatud koondav lääts või läätsede grupp, mida nimetatakse objektiiviks. Mida lähemal asub pildistatav objekt, seda kaugemale objektiivi optilisest teljest moodustub terav kujutis ja nii peaksime liigutama filmitasapinda objektiivist kaugemale. Paljud fotograafia algusaastatel kasutatud kaamerad just niiviisi töötasidki. Tänapäeval lahendatakse probleem siiski mitte filmi, või digisensori tahapoole nihutamisega, vaid objektiivi nihutamisega pildistatava objekti poole seni, kuni filmitasapinnal saadakse terav kujutis.
4.2.1. Lähivõte. Lähivõttel on tavaliselt näha modelli õlgu ja pead, mõningal juhul ka vähem. Seda on parim kasutada, et jäädvustada ilmeid ja glamuurseid fotosi. Oluline on, et pilt oleks hästivalgustatud. Et rõhutada kortse või muid detaile, tuleb valgus sättida ülevalt või alt. Pehmema ilmega pildi saamiseks tuleb teha pilt naturaalse valgusega, pilvise ilmaga, kui on hajus valgus ja varjud puuduvad. Parima tulemuse saab, kui pildistatav on heledam kui taust. 4.2.1.1. Praktiline töö Esmase lähivõtte pildina tegin pildi õues. Selleks valisin pilvise ilma ja taustaks tumedad puud, et pildistatav paistaks hästi silma. Kuna õues oli hoolimata pilvisest ilmast väga valge oli raske saada head pilti, sest tekkis palju ülesäritatud alasid. Leidsin lahenduse selles, et seadsin fookuse tumedamale objektile (mantlile) ja tulemuseks oli
Ajakirjas Kroonika näeb tihti, kuidas kuulsuseid on igal tänavanurgal pildistatud ning kuidas need fotod siis artiklitena avaldatakse. Sellega seoses meenub kohe 2014. aasta meediaskandaal, kus pildistati Evelin Ilvest suudlemas tundmatut meest ning loomulikult võis need fotod leida ajakirja Kroonika külgedelt. Selline salaja pildistamine ning hiljem ka ajakirjas avaldamine peaks olema lubatud vaid siis, kui pildistatav on selleks oma nõusoleku andnud. Fotograafia annab meile võimalusi saada ettekujutus ka kaugematest aegadest ning sellest, milline siis elu võis välja näha. Fotodega on võimalik palju ära teha, peale selle, et need annavad edasi muljeid, saab neid kasutada tõe moonutamiseks ja ka inimeste eraellu tungimiseks. Seega on fotograafia inimeste elus tegelikult väga tähtsal kohal, isegi kui seda igapäevaselt tähele ei pane.
Linnavaade on pildistatud kinnisema avaga (f/8) ja pilt on jäänud tervikuna terav. Teravussügavust mõjutab ka objektiivi fookuskaugus (focal length) ehk läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus. Mida lühem on fookuskaugus (nt 28 mm), seda suurem on teravussügavus. Ehk siis ühe avaarvu korral on teravussügavus 28 mm fookuskaugusega suurem kui 300 mm puhul. Pildi teravussügavus on ka seda suurem, mida kaugemale teravustatakse; mida lähemal on pildistatav objekt, seda väiksem on terav ala pildil (vt näidispilti lapsega). Osates neid näitajaid kasutada, saab vastavalt soovile teha foto mitut eri moodi. Nt kui pildistatakse liikuvat objekti, on lühema säriaja (nt 1/250) ja suurema avaga (nt f/4) see võrdlemisi terav. Lühike säriaeg eeldab aga häid valgusolusid või suuremat ISO tundlikkust. Kasutades pikemat säriaega (nt 1/30) ja kitsamat ava (nt f/11), võib objekt olla udukogu, kuigi pilt tervikuna on terav (sageli eeldab
metallosad ja objektiivid telliti mõnest tehasest. Tõsi, ega pilditegemine lihtne polnud, pildistamiseks oli vajalik tugev statiiv, pildimotiivi kontrollimiseks pidi fotograaf sukelduma musta riide alla. Peale pildi kadreerimist ja teravustamist tuli teha rida tööoperatsioone: sulgeda objektiiv vastava kattega, asetada mattklaasi asemele filmikassett ning alles peale filmikasseti valguskindla siibri eemaldamist oli võimalik asuda pildistama. Eriti keeruline oli portreede pildistamine, pildistatav pidi dagerrotüüpia-ajastul istuma täiesti liikumatult 3040 sekundit. Nii kasutati tehnilisi abivahendeid, peatugesid ja rihmasid, millega pildistatav fikseeriti liikumatuks. 10 Pöördelise muutuse fotograafiasse tõi kunstnik ja fotograaf Frederic Scott Archer (18131857), kes võttis 1851. aastal patendi menetlusele, kuidas katta klaasplaate valgustundlikuks tehtud kolloodiumiga. See menetlus lühendas pildistamise säriaja mõne sekundi pikkuseks. Edasine
Digiaparaatide juures tasub veel tähelepanu pöörata mälukaardile. See ongi "film", kuhu peale pilt jäädvustatakse. Üldjuhul müüakse enamus aparaate 8 või 16 MB mälukaardiga, millest piisab ainult mõne täiskvaliteediga pildi jäädvustamiseks. Mida suurem on aparaadi pildisensor, seda suurem peaks kindlasti olema ka mälukaart; alla 128 MB kaardid ei ole aga ühegi tüübi juures otstarbekad. Digitaalse kompaktkaamera puhul kuvatakse pildistatav elektrooniliselt LCD ekraanile (otsevaade). Fotoaparaadi objektiivi taga on valgustundlik sensor, mis täidab sama funktsiooni, nagu kompaktkaamera puhul film. Sellele langeb läätse läbiv valgus igal ajahetkel kui objektiiv on lahti. See kujutis muudetakse digitaalseks pildiks ja kuvatakse LCD ekraanile. Mõnel digikompaktil on ka pildiotsija, mis aga ei esita täpselt seda mida objektiiv "näeb". Vaatepunkt on veidi kõrgemal, objektiivi kohal. Uuemad digikompaktid on ainult
Säritus peab võttel olema selline, et fotomaterjali tumendid vastaksid tunnuskõvera kasutatavale lõigule. Goldbergi reegli kohaselt tagab võtteobjekti heleduste õige edastuse resultantgamma väärtus 1. praktikas kaldutakse sellest siiski kõrvale,s est kui y=1, võib fotokujutisel täheldada helendite detailide kadu, järelikult kontrastsuse vähendamist Objekt ja taust. Kuigi lähipildistamisel on pildistatav objekt pildistajale suhteliselt lähedal, ei määra pildistamiskaugus veel seda, kas tegemist on lähipildistamisega või mitte. Kriteeriumiks lähipildistamise määratlemisel on pildistatava objekti ja temast filmi peale jääva kujutise suuruse vahekord. Nii eristataksegi kolme mõistet: lähipildistamine, makropildistamine ja mikropildistamine. Lähipildistamine on selline pildistamine, kus pildistusobjekti ja filmil tekkiv kujutise suuruse vahekord on 0,1× kuni 1,0×. Ehk objekt jääb
1/60. Täissekundeid kuvatakse 1'', 2''...30''. Absoluutne säriaeg on ajavahemik, mille jooksul valgustundlik kiht saab samasuguse särituse kui absoluutse säriaja puhul, kuid eeldusel, et valguskiirte juurdepääsu fotomaterjalile saab avada ja sulgeda silmapilkselt. Efektiivne säriaeg on alati lühem kui absoluutne säriaeg; nende omavahelist suhet nimetatakse katiku optiliseks teguriks. Mida lühem on säriaeg, seda vähem on pildil liikumist. Pika säriaja juures võib pildistatav liikuda ning pildile jääb udune kujutis. 9. Fotomaterjali valgustundlikkus Fotomaterjal on fotokujutise saamiseks tarvilik valgustundlik materjal. Fotomaterjali moodustab valgustundlikke ühendeid sisaldava emulsioonikihiga kaetud või nende ühenditega immutatud alus ehk põhimik. Keemilise koostise järgi eristatakse hõbehalogeenid- ja hõbedata fotomaterjale. Esimesed sisaldavad valgustundlikku komponendina hõbehalogeniidi, teised raua, kroomi, diasooniumi vm. ühendeid.
annaabi.ee 
