punased täpid. Võimsa hüppega aga kohmakas. Juttselg-kärnkonn- Seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip. Ta meenutab oma häälelt väikest Konlased põrisevat mootorit. Rohukonn-Värvuselt on pruun. Ta on suhteliselt suurt
Peamiselt maismaal, vaid kudemise ajal vees. Kudu on nöörina. Liigid: harilik kärnkonn, juttselg-kärnkonn ehk kõre, rohe-kärnkonn. o Harilik kärnkonn – kuni 15 cm pikad, Euroopa suurim. Krobeline nahk, halvamaitseline nahaeritis ja silmataguste paratoidnäärmete eritis kaitsevad kiskjate vastu. Hääl on lühike ja vaikne krooksumine. Eestis on kõikjal levinud. Öise eluviisiga. o Juttselg-kärnkonn e kõre – kuni 10cm, seljal iseloomulik kolklane pikitriip. Videviku – ja ööloom. Liigub joostes ja ronides. Kaevub pinnasesse ja talvitub pinnases. Elupaik – liivase pinnasega tasased, päikeselised, niisked maastikud, kus on madal ja hõre taimestik ning kudemiseks sobivad madalad veekogud. Rannaniidud ja karjäärid. Elupaikade võsastumine ja roostumine on peamised ohutegurid. On muutunud haruldaseks liigiks. o Rohe-kärnkonn – kuni 10 cm, kaitsevärv on laiguline-roheline. Hääl on sirisev
Kõre Kõre (Bufo calamita) ehk juttselg-kärnkonn on kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Ta on tuntud ka kui hiirkonn, kes on Eesti üks ohustatuimaid kahepaikseid samuti on kõre arvukus viimasel poolesajal aastal väga drastiliselt langenud..Kõre on jässakas lühijalgne, krobelise nahaga kärnkonn, kellel on seljal kollane pikitriip. Pikkus on tavaliselt kuni 8 cm (10 cm). Emasloomad on reeglina isasloomadest suuremad. Olenevalt elupaigast on isendite üldvärvus varieeruvalt pruunikas, rohekas või hall. Teistest kärnkonna liikidest on ta kergesti eristatav. Eesti looduskaitseseaduse alusel kuulub kõre I kaitsekategooriasse. Kõre on kaitstud nii rahvusvaheliste kui ka riiklike õigusaktidega. Õigusaktide kohaselt on keelatud: Isendi tahtlik tapmine.Loodusest eemaldamine
elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, siis vihmausse, nälkjaid ja putukavastseid Ladina keelne nimetus Bufo calamita Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla. ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret. Ladina keelne nimetus Bufo viridis Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt
Harilik kärnkonn III Juttselg-kärnkonn e. Kõre I Rohe-kärnkonn I Mudakonn II Tiigikonn III Veekonn III Järvekonn III Rabakonn III Rohukonn III Tähnikvesilik III Harivesilik II 23. Iseloomulikud tunnused Harilik kärnkonn III Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu Juttselg-kärnkonn e. Kõre I rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Rohe-kärnkonn I helehallil või oliivjal seljal on erineva kujuga tumerohelised kuni mustad suured laigud ning oranzid või punased täpid. Kõht on valge, mustade täppidega. Rohekärnkonna nahk on krobeline, kuid kehaehituselt on ta sale. Mudakonn II Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun
lähedal elab teine siililiik, lõunasiil. Mõlemad liigid on nii kehamõõtmetelt kui ka välimuselt omavahel sarnased, kuid erinevad lähivaatlusel. Määramistunnused (Masing, 1990, 1993) HARILIK SIIL Erinaceus europaeus LÕUNASIIL (Kaelussiil) Erinaceus concolor Pilt: Ene Aomets Pilt: Ene Aomets nägu hele hallikaspruun (suhteliselt hele), nägu mustjas, silma all kitsas valge, põgusat silma ja nina vahel tumepruun pikitriip pintslitõmmet meenutav ristivööt, mis mõnikord on väga nõrk ja nähtav ainult hoolikal vaatlusel kõhupool helehall kuni valkjashall ning kõhupool kahevärviline: rinnal lumivalge laik kõhupoole keskosas tumepruun pikitriip (mille suurus ja kuju varieerub isenditi), mille ümbrus on kontrastselt tumepruun
Pesakonnas 1-4 poega. Aastas 1 pesakond. Poegi imetatakse 8- 10 nädalat. Ahmi eluiga looduses on 13. a, tehistingimustes 18. aastat. (Euroopa Imetajad ) 8 Mäger ( Meles Meles) Kehaehitus ja välimus Keha jässkas, jalad lühikesed. Saba on lühike ja jäme, valge otsaga, samuti on valged kõrvalestade servad. Mägral on pikk koon. Valge pea kummalgi küljel kulgeb üle silma musti pikitriip, mida peetakse hoiatusvärvuseks. Karvastiku eri värvusvormidest leidub albiinot, poolalbiinot, melanismi ja erütrismi (punakat värvust). Keha on kiilukujuline, pea üsna väike. Ainuke kuid kauakestev karvavahetus algab kevadel, uus pealiskarv ja aluskarv kasvab sügisel. Üks silmatorkavamaid tegevusjälgi on ühispesa ehk mägralinn, millest annavad tunnistust 3-10 üksteisest kümne- kahekümne meetri kaugusel asuvat suurt sissekäiguala. ( Euroopa imetajad) Leviala
tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. 4 Eesti selgroogsed Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates- pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Nimetus "kõre" tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett.
vaiksetel öödel kosta enam kui ärritunud konnal erksamaks kohta, kus kõik kilomeetri kaugusele. muutuvad. Selja keskel kulgeb peast järgnevad tingimused on tagaosani kitsas erekollane pikitriip. olemas: kerge liivane Keha alapoole nahk on hallikasvalge tasasem pinnas, otsene ning pruunikate või rohekate päiksepaiste madalale laikudega. veekogule, üldiselt
3. Nimiristlõige. 4. Soone isolatsiooni värv: MU must, PRU pruun, HESi helesinine, KORO kolla-rohelisetriibuline. 5. Nimipinge (voltides). 6. Pakkimisviis (R karp, viht, rull, T trummel) ja juhtme pikkus pakendis meetrites. Soonte tunnusvärvid peavad IEC nõuete kohaselt võimaldama sooni identifitseerida. Kaitsesoone (PE) tähistamiseks kasutatakse kolla-rohelist pikitriip värvikombinatsiooni. Sama värvikombinatsiooni kasutatakse ka ühitatud neutraal- ja kaitsesoone (PEN) tähistamiseks. Neutraalsoone tunnusvärv on helesinine. Faaside tähistamiseks kasutatakse musta, halli ja pruuni tunnusvärvi. Muud sooned peavad olema identifitseeritavad, kusjuures nende tähistamiseks ei tohi IEC reeglite järgi kasutada kolla-rohelist ega sinist värvi. KAABLID. TÄHISED KAABLI VÄLISPINNAL. Tähise järjekorra nr
eluviisiga harilik mudakonn (pikkus kuni 8 cm), kes eritab iseloomulikku tugevat küüslaugulõhna. Kudemisajal häälitsevad mudakonna isasloomad vee all vaikselt kloksudes. Kullesed arenevad aeglaselt ja võivad jääda veekogusse talvitama; enne moonet on kulles täiskasvanust kuni kaks korda suurem. Kärnkonni on Eestis kolm liiki. Lääne-Eesti saartel ja rannikualadel elab Eesti väikseim kärnkonn – kõre (pikkus kuni 8 cm). Tal on seljal kollane pikitriip. Kudemisaegne häälitsus on vali kõrin. 20. sajandi I poolel oli kõre Eesti rannaniitudel ja -karjamaadel üsna tavaline, sajandi II poolest on tema arvukus pidevalt vähenenud. Üksikud asurkonnad on säilinud vanades liivakarjäärides ning kalatiikides. Kõre arvukuse taastamiseks on aastast 1999 rajatud veesilmasid (sealhulgas Matsalu rahvusparki ja Kablisse). Peipsi ja Pihkva järve liivastel rannikualadel elab rohekärnkonn (pikkus kuni 10 cm); 1980. aastateni oli ta üsna tavaline,
annaabi.ee 
