Suuri, mitme kindlustusvööndiga linnuseid võisid endale lubada üksnes suurfeodaalid. Väikefeodaalid pidid leppima sootuks tagasihoidlikuma eluasemega ja paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid siis tavaliselt oma senjööri linnuses ja moodustasid tema kaaskonna. Seesuguste tugevalt kindlustatud feodaallosside aeg sai läbi alles XIV sajandil, mil ühes kuningavõimu tugevnemisega kadusid feodaalne killustatus ja lakkamatud kodusõjad. Feodaalide relvastus koosnes pikast piigist, sõjakirvest ehk taprist ning kahe teraga sirgest mõõgast. Kaitseks olid mõeldud teravatipuline kiiver, kilp ja turvistik. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. XI sajandil hakati enam kandma rõngassärke. Selle peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Raudrüüd, mida me muuseumis nägema oleme harjunud, tulid kasutusele alles päris keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks
lastud Peamiseks ülesandeks feodaalidel oli sõjaline funktsioon. Talupoegade ülesandeks oli teiste seisuste ülalpidamine oma töö ja vaevaga. Rüütliks saamise esimene etapp oli Paaziks olemine, see selleks, et nad õpiksid käituma. Selle käigus võeti osa ratsakäikudest, lauldi, tantsiti, neile õpetati muusikat. Peale seda sai rüütlist kannupoiss ja alles siis rüütel. Võitlusviisid : Hukkunuid oli vähe Relvastus koosnes piigist, mõõgavööst, kilbis. Mõõkadest peeti sedamoodi lugu, et neile anti nimesid. Kaitserelvaks vasakus käes oli pistoda, mis ei olnud aga piik. Jalaväelased kandsid vibusid. Kaitserüü oli esialgu soomusrüü, hiljem kujunesid nendest rõngassärgid, mis kaitsesid tervet keha, erinevalt soomusrüüst. Peale pandi neile heledad mantlid, millel omakorda kanti erinevat sümboolikat(nt. Mõõgavendade ordu)
Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi lahingurelvadega, kui tagumise otsaga, siis kinnitati relvadele kaitsed. Seejärel tagurdati ratsu võitluspaiga teise serva (vastasele selga pöörata polnud ilus!) ning jäädi ootama. Võistlejate piigid olid umbes sama pikad kui praegused telefonipostid ja nende taguosa oli pea sama jäme. Suurem jagu piigist oli valmistatud puust, sest muidu olnuks ta liiga raske. Kui nüüd vastased kummalgi pool barjääri liikumist alustasid, hoiti piik püsti; liikumisel langetati seda järjest allapoole, et õigel ajal vastast tabada. Arvestustes eksimine tõi kaasa piigi maassetungimise enne vastaseni jõudmist või siis üle sihtmärgi vuhisemise. Enamasti sihiti kilbi pihta, ja kui sellega tõrjuda ei suudetud, oli sadulast lendamine kindel. Osavamad rüütlid
Ratsaväe osatähtsus kasvas. Uute sõjaväeosade moodustamiseks vajati rohkem sõdureid, mindi üle sundvärbamisele, kuid kas sellega polnud probleem lahendatud. Sõjaväeteenistusse hakati palkama mehi piiritaguste rahvaste hulgast, selle tagajärjel oli Rooma sõjavägi vanaaja lõpuks suurel määral barbariseerunud. Relvastus Ratsaniku varustus osteti iga ratsaniku enda poolt. See koosnes ümmargusest kilbist, kiivrist, kehaturvisest, mõõgast ning ühest või enamast piigist. Kergejalavägi ehk veliidid olid enamasti vaesemad kodanikud, kes ei suutnud ennast korralikult varustada. Nad olid varustatud viskeodadega, mille nad viskasid vaenlase liinidesse enne kahe väe kokkupõrget. Raskejalavägi oli leegioni selgroog. See koosnes kodanikest, kes suutsid endale lubada vastavat varustust, mis koosnes raudkiivrist, kilbist, turvisest ning pilumist (viskeoda mille viskekauguseks oli umbes 30 meetrit). Isikud
Lähme! Sina, Aineias, juhi vankrit, mina võtan oda!" mehed sõidavad raevukalt läbi lahinguvälja, suundudes otse Diomedese poole. Sthenelos märkab neid. ,,Diomedes," hüüab ta, ,,tagane! Aineias ja Pandaros peavad sulle jahti! Sa oled haavatud, ära jäta ennast nii kaitsetuks!" Diomedes ei kuula, vaid jääb kartmatult ootama ja kui Pandaros kogu jõust oma oda tema poole lennutab, on Diomedes valmis löögi eest kõrvale põikama. ,,Mööda läks!" hõiskab ta ja virutab omakorda. Tema piigist kõrisse tabatult variseb Pandaros surnuna kaarikult. Aineias on valmis oma langenud sõpra kaitsma, aga Diomedes kahmab maast suure kivi ja lajatab talle sellega, tabades jalga. Aineias kukub ja sureks kindlasti vaenlase verise oda järgi, kui Aphrodite talle appi ei tuleks, peites ta oma loori alla. Aga Diomedes ei peatu isegi mitte jumalanna ees raevukalt kisendades ajab ta Aphroditet taga ja haavab teda odaga randmest. Imekaunis taevane olend karjatab valust, sõdur aga möirgab:
vähesegi allesoleva töönduse. Hispaania aadelkond oli diferentseerunumaid kogu Euroopas. Suuraadel kasutas oma tohutuid maavaldusi meriinolammaste karjatamiseks. Põllud muudeti heinamaaks. Kaks korda aastas liikusid lambakarjad Kastiilia ühest otsast teise, süües ühtlasi puhtaks külakogukondade karjamaad. Nende liikumise takistamiseks keelati talupoegadel põldude tarastamine. Seevastu arvukad Hispaania väikeaadlikud meenutasid Cervantese kangelast, kelle varandus koosnes vaid ,,piigist, vanast kilbist, kõhnast setukast ja hurdakoerast". Hispaania rahvaarv kahanes. Seda tingis nii ulatuslik väljaränne Ameerikasse eldoraadot (el Dorado hisp. kullamaa) otsima, kui ka Hispaaniat tabanud ikaldused ja taudid: 15961602 puhkenud katkuepideemia tappis pool miljonit inimest. 1609. aastal sunniti maalt lahkuma 270 tuhat moriskit, kes olid sinna jäänud pärast Felipe II repressioone. Enamus neist suundus Põhja- Aafrikasse.
annaabi.ee 
