Katolikus kirikus ja luterluses meeleparanduse sakrament ja õigeusu kirikus patutunnistamise sakrament on see, kui inimene saab kahetseda oma pattu. Meenutada seda, tunnistada, kahetseda, võtta vastu õpetused ja heastada oma patud. Katoliku kirik kasutab meeleparanduseks kabiine, kus patukahetseja saab oma patte preestrile läbi õhukese vaheseina pihtida. Luteri ja õigeusu kirikud kasutavad enamasti silmsidet pihtijaga, omamata eraldatud kabiine. Enamasti lühikese pihtimise aja jooksul kuulatakse patukahetseja ära ning jagatakse talle õpetlikud sõnad ja patukahetsemise võimalused. Haigete salvimise või õlitamise sakramendiks peeti vanasti toimingut, mis teostati vaid surijatele. Hiljem aga võeti see kasutusele ka raskelt haigetele inimestele. Sellega pakutakse haigetele leevendust, usku ja lootust. Konfirmatsioon on katoliku kirikus ja luteri kirikus ristimise kinnitamine. Täisealine
Või õigemini on siin sajandite jooksul välja arendatud seksist tõe rääkimise protseduurid, mis seonduvad initsiatsioonikunstile ja õpetajate käes hoiul olevale saladusele kardinaalselt vastanduva teadmise ja võimu suhtega: ülestunnistusega. Vähemalt keskajast saadik on Lääne Ühiskonnad seadnud ülestunnistuse kõige tähtsamate rituaalide hulka, millelt oodatakse tõe produtseerimist. Kristliku patukahetsuse algusaegadest kuni tänase päevani välja on seks olnud pihtimise meelisteema. Väidetavalt on tegemist millegagi, mida varjatakse. Ülestunnistus oli ja on veel tänapäevalgi üleüldine maatriks, mis reguleerib tõese seksidiskursuse produtseerimist. See on aga suurel määral muutunud. Pikka aega piirdus see rangelt patukahetsuse sakramendiga. Kuid Vähehaaval, alates protestantismi tekkest ja vastureformatsioonist ning 18. sajandi pedagoogika ja 19. sajandi meditsiini mõjul kaotas see rituaalse aura ega olnud enam eksklusiivne.
Diogenes - Maailma kodanik, primitiivsus Epikuros - epikurism - vaba tahe - aatomite konfiguratsioon. tasakaal Philo - keha mullast, hing jumalast. Hinge puhastamine, meditatsioon. Zeno Citium - Stoiku - vooruslikkus, loodus, jumalik plaan. Kristlus Püha Paulus - seadis usu mõistusest või arutlemisest tähtsamale kohale. kombinatsioon heebrea religioonist ja neoplatonismist, mille puhul lunastus oli saavutatav läbi lihtsa, puhta elu, materiaalsete asjade tühisuse tunnistamise ning pattude pihtimise. Püha Augustinus - kes kombineeris stoitsismi, neoplatonismi ja heebrea religiooni võimsaks kristlikuks maailmavaateks. St. Anselm - taju ja arutlusvõime peavad ja võivad täiendada ristiusku. kui me mõtleme millestki, siis peab see miski, mis on mõtte põhjustaja, olemas olema. Petrarca - personaalne religioon - elu siin ja pärast, inimese potentsiaali kaotamine. Pico - inimene on vaheaste looma ja ingli vahel. peaks kõiki vaatepunkte objektiivselt uurima,
Seega kõik vanad linnaõigused ja ülikoolid said paavstilt heakskiidu/kaitse. Kiriku võim hakkas tekkima kohalike elanike üle. Oli vaja ristida-kui valitseja vahetas usku, siis ka tema alluvad pidid usku vahetama. Kiriklik võim laienes seeläbi, et kirik sekkus valdkondadesse, mis olid väga tundlikud. Eesti ühiskonna allutamisel kirikule olid väga võimsaks vahendiks naised. Pere rituaalid läksid kiriku kätte ja võimsalt hakkas mõjuma ka pihil käimine. Naiste ja nende pihtimise kaudu hakkas kirik reguleerima inimeste vahelisi suhteid, ka intiimsuhteid ehk kirik hakkas ütlema, mis on lubatud ja mis ei ole. Kirik hakkas pihtimise läbi inimesi mõjutama, sellega tekkiski kontroll ja võim inimeste üle. Väga palju igapäeva eluks olulisi asju läks kiriku kätte – ilma kirikliku heakskiiduta ei saanud. Aike von Repkohf – Eestile oluline piirkond, millega oleme seotud on Saksimaa. Aike von Repkohfi kodu asus seal lähedal. Saksiõigus kirjutati üles
(Selline jaotus sarnaneb väga ühele teisele teooriale 20. sajandi algusest.) Püha Augustinus Jeesuse surmale järgnenud 300 aastat iseloomustasid Rooma impeeriumi järkjärguline lagunemine ning kristluse üha suurenev toetajaskond. Siiski oli kristlus sellel ajajärgul selline, nagu seda käsitles Püha Paulus: kombinatsioon heebrea religioonist ja neoplatonismist, mille puhul lunastus oli saavutatav läbi lihtsa, puhta elu, materiaalsete asjade tühisuse tunnistamise ning pattude pihtimise. Aastast 313 kuulutas imperaator Constantinus kristluse Rooma impeeriumi ametlikuks religiooniks, millele järgnes debatt teemal, mida teha ülejäänud seltskonna ehk mittekristlastega. Üks väitlevatest pooltest (St. Jerome) leidis, et noid tuleks taunida kui paganaid ja ketsereid; vastasrinne (St. Ambrose) aga leidis, et neid teiste filosoofiate elemente, mis ühilduvad kristlike vaadetega, peaks kirik aktsepteerima. Viimati mainitud liini esikõnelejaks sai Püha Augustinus (354-430)
saada. Satanist teab et palvetamine ei tee head ning pihtimine teisele inimesele muudab veelgi vähem. Enamgi veel see on alandav! Kui satanist tegutseb valesti, teab ta, et eksimine on inimlik ning kui ta tehtut tõeliselt kahetseb, on see talle õppetund ja hiljem ta ei korda oma viga. Kui inimesel pole oma teo pärast südamest kahju ning ta teab, et nii või teisiti teeb ta sama asja uuesti, siis pole tal ju asja pihtimise ja andestuse palumisega. Kuid tihtipeale nii juhtubki. Inimesed pihivad ja puhastavad seeläbi oma südametunnistust, et siis pärast rahuliku südamega sama pattu teha. Sama palju, kui on erinevaid inimtüüpe, on ka jumalal erinevaid tõlgendusi. Need varieeruvad kõrgemast kosmilisest mõistusest kuni inimesetaolise, pika valge habeme ja sandaale kandva tegelaseni, kes jälgib iga indiviidi igat sammu. Individuaalne ettekujutus Jumalast erineb isegi kõnealuse religiooni piires