vaimsetesse kõrgustesse. Ajastu erinevad suundumused: "Usun, kuna see on mõistusega seletamatu" -objekt käsitamatu. "Usun, et mõista" -Jumala olemasolu loogiline tõestus. Nii vaimu müstiline hoog kui taedusliku otsigu ratsionaalsus. *Tähtsad teosed Tertullianus "Kaitsekõne" Augustinus "Pihtimused" Boethius "Filosoofia lohutus" "Roomlaste teod" -proosanovellide kogumik 12. sajandil. "Physiologos" -loodusteaduslike andmete kogumik 2.-3. sajandil Aleksandrias. Keskajal loetuim. Pierre de Saint-Cloud "Rebaseromaan" (1170) Guillaume de Lorris "Roosiromaaan" 13. sajandil. Pierre Abelard "Minu viletsuse lugu" Kangelaseepos Poeem, mida ühendab kangelase isik/sündmustik. Laulud, bõliinad, saagad vms. Värsivorm. Müüdi ja ajaloo vahel Mida hilisem on eepose loomise aeg, seda väiksem on ajavahemik, mis eraldab eepose
ettekujutust sellest physiologia`st pole võimalik rekonstrueerida. Küll võib selles ajaloolises asjaolus, et poeemi teine osa on meieni jõudnud tervikut vaid ähmaselt rekonstrueerida lubaval kujul, näha ehk tõendit selle kohta, et hilisemad autorid olid kaotanud huvi Parmenidese kosmoloogiliste õpetuste vastu. Ilmselt selle tõttu, et hilisemate õpetustega võrreldes polnud sel enam kuigi palju tähelepanuväärset ütelda. Oluline panus järgnevate physiologos`like õpetuste jaoks on kätketud pigem selle printsiibis, mis sisaldus juba Thalesegi õpetuses, nimelt et meeltega 6 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. tajutavate nähtuste lõputut mitmekesisust on võimalik taandada väikesele arvule elementidele ja selle kaudu seda mitmekesisust endale ülevaatlikuks ja arusaadavaks teha. Zenon (u. 490-430 e. Kr
mõtlemises täheldatavate ühisjoonte alusel. Lisaks eelnimetatutele arvatakse vahel sellesse mõtlejate rühma veel üht varase kreeka mõtlemise suurkuju – Herakleitost Efesosest. Ei ole teada, kuidas Thales ja teised joonia mõtlejad ennast kui mõtlejaid nimetasid. Arvatavasti ei kasutanud nemad enda, ega teised nende kohta veel nimetust filosoofid. Aristoteles nimetab neid füüsikuteks ja physiologos`teks. Loomulikult ei ole siinkohal jutt tänapäevases mõttes füsioloogiast ega ka mitte füüsikast. Antud nimetused peavad silmas neid, kes logos`ele, teoreetilisele arutlusele, toetudes püüdsid mõista physis`t. Viimane sõna ei tähistanud varastes kreeka filosoofia tekstides mitte “loodust”, nagu seda sõna tavaliselt tõlgitakse, vaid oleva tervikut. Algsed kreeka mõtlejad mõistsid oleva tervikut physis`ena – “end avavas valla-
iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” – kreeka mütoloogiast tuntud süžeega, mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja jumalate vahel. “Gigantideks” nimetab ta siin filosoofe, kes samastasid olemise kehalisusega, ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid esindajaid, keda eelnevates loengutes sai nimetatud physiologos`teks. “Jumalateks” aga seda olemisküsimuse käsitluste leeri, mis peab tõeliseks olemiseks kehatut, üksnes mõistusele tabatavat eksistentsi, st. endale lähedase olemis-käsituse esindajaid. Kuid niisugusel arusaamisel pole ta mitte algusest peale olnud. Teoses “Phaidon” (96a-99d; Platon, Teosed I, lk. 105-109) laseb ta Sokratesel kõnelda oma noorusest (tegelikult aga Platoni enda noorusest) ning tunnistab seal, et oli noores eas kirglikult huvitatud physiologia`st
käsitusena. Avalik arvamus käsitas Sokratese fenomeni nimelt tolleks ajaks juba väljakujunenud filosoofi-tüüpide prisma läbi. Kõne all olevat käsitust võiks edasi jagada kaheks osaks: 1) “juurdleb taevaste nähtuste kallal ning on järele uurinud kõik maa-alused asjad..” ja 2) “oskab valet tõeks keerata”, teisal lisatakse juurde – “ning õpetab ka teisi seda tegema.” (19 b) Esimesel juhul käsitatakse Sokratest Thalese-tüüpi physiologos`ena. “Anonüümsele süüdistusele” vastates väljendab Sokrates oma respekti sedalaadi teadmise suhtes, kuid väidab, et tema ei ole kunagi tegelenud “maa-aluste ja taevaste asjade uurimisega”, kuna tema valdkond, mis teda huvitas, on olnud lihtsalt teine. Teine pool “anonüümsest süüdistusest” käsitab Sokratest aga sofistina. Sellest käsituseviisist distantseerus Sokratese juba hoopis teravamalt. Nimelt ütleb ta, et see tarkus, mida sofitid ütlevad
Mitte kõik sofistid ei argumenteerinud normatiivsetes küsimustes Protagorasega sarnaselt. Nomos – physis vastanduse näol ongi tegemist ühe teistsuguse argumentatsiooni-mudeliga, mis esineb mitmete sofistide juures. Erinevalt Protagorase normatiivsest relativismist, apelleeritakse antud argumentatsioonimudelis nimelt absoluutsele normatiivsele algele. Nomos tähendab antud juhul tava või seadust. Physis ei tähenda siinkohal aga enam mitte oleva tervikut, nagu varajaste joonia physiologos`te juures, vaid ühte oleva valdkonda teiste seas. Physis on nimelt selline olev, mis on olemas ilma inimese kaastegevuseta, loomupäraselt olev. Antud argumentatsioonimudelis vastandatakse see oleva valdkond nomos`ele kui sellisele nähtusele, mis on olemas üksnes inimtegevuse kaudu. Physis`ega on antud vastanduse raames silmas peetud ka inimloomust ja seda omakorda tema bioloogilisest aspektist (inimese tarbed, vajadused, ihad jms.), mis on ju inimesele samuti ilma tema teadliku tegevuseta
annaabi.ee 
