Anatoomia ( ladina keeles - anatomia, kreeka keeles - anatome) on õpetus organismi ehitusest ja erinevate ehituslike üksuste omavahelistest suhetest. Füsioloogia (ladina keeles - physiologia, kreeka keeles - physis - loodus, logos - õpetus) on õpetus organismide elulistest talitlustest. Vistseraalne pleura - leste, mis ümbritseb kopse Parietaalne pleura - leste ,mis katab rinnaõõne seina Vistseraalne perikard - leste,mis katab südant Parietaalne perikard - leste, mis on vastu rinnaõõne seina Õpetus luudest osteoloogia Õpetus luude ühendustest sündesmoloogia Luud - kõvad, veidi elastsed, värskes olekus kollakasvalged
kitsamad sõõrid, mis on üha enam täidetud ööga, kuni kõige alumise Kuu sfäärini. Kuu kui kõige tumedam ja Maale kõige lähedasem taevakeha helendab üksnes võõrast, peegeldunud valgusest. Kosmoloogilise süsteemi keskmes on Maa, mis koosneb üksnes tumedast ja raskest printsiibist. Oma luuleteose teises osas arendas Parmenides seda õpetust edasi kuni konkreetsete üksiknähtuste seletamiseni, kuid neist seletustest on säilinud nii napid katkendid, et lähemat ettekujutust sellest physiologia`st pole võimalik rekonstrueerida. Küll võib selles ajaloolises asjaolus, et poeemi teine osa on meieni jõudnud tervikut vaid ähmaselt rekonstrueerida lubaval kujul, näha ehk tõendit selle kohta, et hilisemad autorid olid kaotanud huvi Parmenidese kosmoloogiliste õpetuste vastu. Ilmselt selle tõttu, et hilisemate õpetustega võrreldes polnud sel enam kuigi palju tähelepanuväärset ütelda. Oluline panus järgnevate physiologos`like õpetuste
“Jumalateks” aga seda olemisküsimuse käsitluste leeri, mis peab tõeliseks olemiseks kehatut, üksnes mõistusele tabatavat eksistentsi, st. endale lähedase olemis-käsituse esindajaid. Kuid niisugusel arusaamisel pole ta mitte algusest peale olnud. Teoses “Phaidon” (96a-99d; Platon, Teosed I, lk. 105-109) laseb ta Sokratesel kõnelda oma noorusest (tegelikult aga Platoni enda noorusest) ning tunnistab seal, et oli noores eas kirglikult huvitatud physiologia`st. Ta olevat püüdnud leida kõigi loodusnähtuste põhjuseid. Kuid põhjused, mida võis avastada meeltega tajutavas kehalises maailmas, ei suutnud tema intellektuaalset uudishimu pikemas perspektiivis siiski rahuldada. Need võisid parimal juhul vastata vaid küsimusele, miks on asjad nii, nagu nad on, mitte aga küsimusele, milline on parim viis asjadel olla. Seetõttu olevat ta viimaks püüdnud leida pääseteed põhimõtteliselt teistsuguses maailma-käsituses,
Alati, kui see mulle nõnda ei tundunud, näitan ma nagu jumalat abistades, et too inimene ei ole tark.” (23 b) Niisiis, Sokratese osutatud avastuse järgi on põhiliseks inimlikuks tarkuseks – teada, et ei teata. Kuidas seda Sokratese väidet mõista? Kõigepealt selgub teose kontekstist, et see ei tähenda, nagu poleks inimestel Sokratese hinnangu kohaselt üldse võimalik mitte midagi teada – ta kõneleb tunnustavalt physiologia`ast, järelikult peab seda tõeliseks teadmiseks. Kontrollides käsitööliste teadmisi, leiab ta, et need tõepoolest oskavad teha midagi, mida tema ei oska. Järelikult ka neil inimestel oli olemas reaalne tarkus. Kuid: “… kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaüks neist, et ta ka kõiges muus kõige targem on, isegi kõige tähtsamates küsimustes; ja see eksiarvamus varjab ära nende tarkuse.” (22 d) Jutt on niisiis sellest, et käsitöölised kannavad
(166d-167d) Kes valdab logos`t, omab võimu olukordi iseendale soovitavas suunas kujundada. Argumenteeriv kõnelus, logos, ilmneb jõuna, mis suudab kujundada ühiskondlikku olemist. Nii saab inimene veel ühes tähenduses asjade mõõduks. Siit järeldus – Protagoras ei tegele oma teesides mitte niivõrd abstraktse epistemoloogilise probleemiga sellest, kas üldkehtiv teadmine on saavutatav, ega ka mitte üldiste ontoloogiliste probleemidega, mida arutasid varasem physiologia või eleaatide olemiskäsitus. Tema teesid on pigem sotsiaalontoloogilised üldistused inimese muutunud situatsiooni kohta, mille tõi kaasa kreeka ühiskonna transformatsioon varasemast arhailisest, staatilisest ühiskonnast dünaamilisse turumajanduslike suhetega ühiskonda, kus üha suuremat rolli mängib elutähtsate asjade otsustamine ühiskondliku avalikkuse poolt avaliku debati kaudu. Ühiskondlik olemine kujutab sofistide sõnul endast mitte staatilisena etteantud, vaid
INIMESE ANATOOMIA Anatoomia (anatomia) - õpetus organismi ehitusest ja erinevatest ehituslike üksuste omavahelistst suhetest Füsioloogia (physiologia) - õpetus organismide elulistest talitlustest. Seletab, kuidas keha erinevad ehituslikud üksused töötavad. ORGANISMI SÜSTEEMSED TASANDID ORGANISMI MOODUSTAVAD FUNKTSIOON SÜSTEEMSED TASANDID Kattesüsteem Nahk ja selle derivaadid keha temperatuuri (karvad, küüned, higi- ja regulatsioon, rasunäärmed) kaitsefunktsioon, jääkainete
annaabi.ee 
