Eeskäppadel on 4, tagakäppadel 5 varvast. Kõigil varvastel on tugevad, teravad küünised, mis võimaldavad loomal osavasti ja kiiresti liikuda puu tüvel ja okstel. Karvastik on kohev, siidjalt pehme, nahk aga väga rabe, mistõttu tal karusnahana väärtus puudub. Tüüpiliseks elupaigaks on okas- ja segametsad, kus nad veedavad kogu oma elu puudel. Maapinnale laskuvad nad harva, olles seal palju kohmakamad kui puuvõrades. Varjuvad puuõõntes, mahajäetud rähni- ja oravapesades. Pesapuuna meeldivad talle eriti seest mädanenud, õõnsad haavad. Pesa vooderdab ta mõnusasti haava mädapuidu, sambla, samblike ja karvadega. Majandatavates metsades kasutab agarasti elamiseks pesakaste, kui sobivaid looduslikke õõnsusi ei ole. Samasse koguvad nad ka toiduvarusid ebasoodsaks aastaajaks. Toituvad pungadest, lehtedest, pähklitest, lihakatest viljadest, tihti ka väikestest putukatest. Lendorava jooksuaeg on märtsi lõpusaprilli alguses. Pojad sünnivad aprilli lõpus või maikuu
Eesti on tema leviala põhjapiir. Valge-toonekure koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 500 000520 000 lindu. Eestis pesitseb hinnanguliselt 40005000 paari ja nende arvukus kasvab pidevalt. 5. Elupaigad Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks. Noored valge-toonekured asuvad pesitsema enamasti niisugusesse paika, mis sarnaneb nende sünnikohaga. Valgetoonekurg on suhteliselt pesapaigatruu lind, kes igal aastal pesitseb alati vanas peatuspaigas
kotkaliigist on väike-konnakotkas. Seda suurekonnakotkaga sagedasti vahestusse aetavat lindu pesitseb rahvuspargis 5-6 paari. Liigile sobivad pesitsemiseks ka rahvuspargi väljajäävad alad. Nii on teada Soomaa rahvuspargi vahetus läheduses pesitsemast 4 väike- konnakotka paari. Pesitsemiseks sobivad liigile luhtadeäärsed kuuse-segametsad ja lodud. Kui pesa rajatakse luhaservast kuni 500 m kaugusele, siis saagijahile käiakse peamiselt ikka heinamaadel ja luhamaadel. Pesapuuna kasutatakse peaaegu eranditult kuuske. Suurtest okstest ehitatud pesa paikneb tavaliselt vigastatud tüve ,,jõnksul", harvemini külgokstel ja oksahargis. Aprilli lõpul mai algul ehitakse pesa värskete puuokstega. Ehitamiseks kasutatakse võrdselt nii oksapuu- kui ka lehtpuuoksi. Alates mai algusest on pesas 1-2muna. Pojad kooruvad tavaliselt juuni keskel. Juhtub kooruma kaks poega, siis lennuvõimestub tavaliselt ainult üks, see, kes on saagijagamisel ning omavahelistes duellides tugevam.
Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Pesa ehitamine ja pesitsemine. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks. Noored valge-toonekured asuvad pesitsema enamasti niisugusesse paika, mis sarnaneb nende sünnikohaga. Kurna suurus on keskmiselt 4 muna (tavaliselt 2...6). Munad on elliptilised, valged, mõnikord kollaka või roheka varjundiga
Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse- segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas ka jahialaks sobiv veekogu: 81% meie merikotkapesadest asub veekogule lähemal kui kolm kilomeetrit. Pesapuuna kasutatakse peamiselt mändi, harvem haaba, sangleppa ja erandjuhul kaske, tamme või kuuske. Merikotkas on pesitsenud isegi vanal heinakuhjal ja kuhjalaval. Arvukuse suurenedes on kotkad asustanud üha uusi piirkondi ja tunginud sügavamale Sise- Eestisse. Uusi pesi leitakse järjest väiksemate järvede äärest. 2002. aastal avastati üks pesa alla 200 meetri kaugusel asustatud talust. Seda tuleb siiski pidada erandiks, sest pesa keskmine kaugus inimasustusest on üle kilomeetri
Kuigi rohevint ei ole meil talvitajana haruldane, märkame kevadel tema arvukuse järsku tõusu. Tema arvukus suureneb lõunapoolsematelt aladelt tagasisiirdujate arvel. Pesitsusterritooriumi hõivab rohevint omale juba märtsi lõpul. Varsti algab mäng, mille kestel isaslind sageli emaslinnu kõrval oksal laulab. Aegajalt tõuseb ta lauldes õhku ja teeb pesapaiga kohal kaare, tiibadega omapäraselt veheldes ja küljelt küljele viskudes, et lõpuks samale või teisele oksale tagasi laskuda. Pesapuuna eelistab rohevint kuuske. Pesa ehitab emaslind. Väljastpoolt koosneb pesa kuivadest kõrtest, raagudest, samblast ja samblikust, sisevooderduses leidub aga villa ja karvu. Vormilt ja ehitusviisilt sarnaneb pesa üldjoontes metsvindi pesaga, välisviimistluselt jääb sellele aga alla. Pesas olevad munad on sinakad kuni valkjad, hele- ja tumepruunide tähnide ning laikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast umbes kahenädalastena. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud
annaabi.ee 
