Esinemisaeg: juunist novembrini Tavaline kõikjal Eestis, kohati massiline. Harilik kukeseen on üks neid söögiseeni, mida iga seeneline eksimatult ära tunneb. Metsas leida ei ole aga teda igakord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Kui aga üks kukeseen leitud, tasub tema ümbert hoolikalt otsida, sest tavaliselt kasvavad kukeseened pesakonniti. Vaid püsivalt vihmaste sügisilmadega kerkivad kukeseente kollased lehtrid sambla kohale ja torkavad juba kaugelt silma. Harilik kukeseen on alati kuulunud nende seente hulka, keda metsa maha ei jäeta, kuid viimastel aastatel on ta muutunud meil kõige populaarsemaks korjamisseeneks. Seenesõpru võlub tema iseloomulik vürtsikas maitse ja teda on hea korjata ka seepärast, et ta peaaegu kunagi ei ussita. Kukeseene populaarsus
lindudest palju välja, ainult metstika vastu muutub ta agressiivseks, sest see lind püüab teda sageli rünnata, et tema pesakoobast üle võtta. Võitlused metstikkadega on mõnikord üsna kestvad ja võivad lõppeda pesa loovutamisega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Mune hakkab hauduma ainult emaslind, keda isaslind sel ajal toidab. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Seejärel tegutsevad tutt- tihased pesakonniti pesitsusterritooriumi lähemas ümbruses, segunedes vaid juhuslikult ja lühiajaliselt teiste tihaste hulgusalkadega.
Koerliblikas · Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. · Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. · Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud. · Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas.
pimedat ruugjas pruuni poega. Nägijaks saavad nad 12 päeva vanuselt. Kaks kuud toituvad pojad eranditult ema piimast. Hiljem hakkab ema neile hiiri, väikesi linde jm. lisaks tooma. Imetamine kestab kuni kolm kuud. Pojad kasvavad kiiresti ja hakkavad kohe vanematega jahist osa võtma, ega naase ööseks sünnipessa. Suguküpseks saab ilves umbes 10kuu vanuselt. Käitumine- Ilves on ettevaatlik, kuid mitte arg loom. Mõnikord peavad jahti ilvesed ka pesakonniti või paariti. Sel juhul liiguvad nad kas paralleelselt või ringiga, kusjuures üks ilves ajab saaklooma teisele ette. Erinevalt teistest kaslastest on ilves kombekas saagi ülejääk maha matta. Vett talvel enamasti väldib. Suvel või ohukorral ujub üsna pikki vahemaid. Ilves on videviku loom, kuid sigimisperioodil, poegi toites ja jooksuajal tegutseb ka päevasel ajal. Meeltest on ilveselt arenenuim kuulmine. Ka nägemine on võrdlemisi terane
Riisikate sordid: kuuseriisikas,kollariisikas,tömmuriisikas,karvaneriisikas,vöötriisikas,tuliriisikas,kaseriisikas jne. Kukeseen Kukeseened kasvavad igasugustes metsades, arvukamalt aga männi segametsades. Metsast leida ei ole teda iga kord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Tavaliselt kasvavad kukeseened pesakonniti. Kuldkollane harilik kukeseen on tuntud igale seenesõbrale, seda on hea ja ohutu korjata. Vähemtuntud sugulased kollakas kukeseen ja lehter-kukeseen ilmuvad metsa küll veidi hiljem augustis, aga rõõmustavad seenesõbra südant tihti rohke saagiga veel kuni novembrini. Kukeseen sisaldab vett (91-93% kaalust), valke (2,5% - seeduvad inimeses 70...80% ulatuses), süsivesikuid glükogeen ja trehaloos (paar protsenti), rasvu (0,4%), kiudaineid,
Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Mangus Fries aastal 1821. Seen kasvab Põhja-Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja Euroopas. Kukeseened kasvavad igasugustes metsades, arvukamalt aga männi segametsades. Metsast leida ei ole teda iga kord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Tavaliselt kasvavad kukeseened pesakonniti. Seente puhastamisel tuleb vältida vett ning seened kuivalt puhtaks harjata, raputada või pühkida, äärmisel juhul võib hõreda kurna peale asetatud seened veega korraks üle kallata, misjärel tuleks kollased iludused kohe köögipaberiga kuivaks patsutada. Et seened järgneval kuumtöötlemisel vintskeiks ei muutuks, peab hoolega vältima kõrget temperatuuri ning liiga pikka kuumutamist. Seene jalad lõika ära, sest need on sitked. Kukeseente säilitamiseks on igal inimesel omad nipid
Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegi toidavad väikeste putukatega mõlemad vanalinnud. Peale poegade pesast lahkumist hulguvad sootihased pesakonniti ringi ja ühinevad ajuti teiste tihaste segasalkadega. METSKIUR Metskiur on väike varblasesuurune, aga viimasest sihvakam lind. Tema ülapool on pruun tumeda mustriga, alapool hele, tumedate triipudega. Erinevalt teistest kiurudest on metskiurul tugevasti kõverdunud tagavarba küünis. Saba on tal nõrga väljalõikega. Kuna ta on rändlind ja saabub meile kui kaskedel mahl parajasti jooksma hakkab, siis tuntakse vanarahva hulgas teda
Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad. Sotsiaalne käitumine ja suhtlemine: Ilves armastab enamasti omapäi käia. Nagu Kiplingi kasski, armastab ilves enamasti käia omapäi. Mõnikord peavad ilvesed pesakonniti või paariti jahti, suurem omavaheline suhtlemine leiab aga aset jooksuajal veebruaris-märtsis, mil ulatuslike koduterritooriumide piirid segi paisatakse. Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse. Selleks et teada saada, kas sinu ees on ühe või mitme looma jäljed, tuleb ilvese rada põhjalikult uurida. Konkurents teiste liikidega: Toitumise osas on ilvesele suurimaks konkurendiks hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem
kohta. Kanakull on looduskaitse all. Kuuse- Käbilind Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas, nii et vahel on isegi tulnud nende rõngastamisest loobuda. Harva tegutsevad linnud üksikult, enamasti näeme neid paaridena, pesakonniti või salkadena. Isegi pesitsuse ajal liituvad naabruses pesitsevad isalinnud toitumisel väikesteks salkadeks. Peamiseks kuuse-käbilinnu toiduks on kuuseseemned. Nende hankimiseks kangutatakse käbi oksalt noka abil lahti ja hoitakse seda oksal jalaga kinni, et seemneid käbisoomuste vahelt välja urgitseda. Sageli pääsevad käbid lindude jala alt lahti ja kukuvad alla. Sellega aitab kuuse-käbilind kaasa kuuseseemnete levikule. Ilmselt on kuuse-käbilinnul ühekülgse toitumise
annaabi.ee 
