Selle teooria kõige läbinähtavam viga peitub selles, et see eirab halba kunsti ja tõstab selle paremasse valgusesse, kui leidub mingigi tõlgendus, mida teose puhul rakendada saab. 5. Mis on hedonistlik maksimalism? Esteetiline teooria, mille järgi tuleb valida tõlgendus, mis toob kaasa kõige suurema esteetilise naudingu. 1. Perspektivism on kunsti hindamises juures seisukoht, mille järgi kunsti tõeline väärtus selgub alles pikema ajaperioodi möödudes. 2. Perspektivismi on põhjendatud mitmeti. Ajaline distants võimaldab kunstiteost vaadelda vabamana oma oludest, seda oma oludest välja tõsta. Aja jooksul võib lisandada uut taustinformatsiooni, mis aitab teost paremini mõista. Aja jooksul võidakse luua uusi kunstiteoseid või taasavastada vanu, mis asetavad teose selgemasse valgusesse. Perspektivismi on kritiseeritud, kuna on siiski küsitav, kas teatud ajaliselt perspektiivist nähtuna paistab teos "õiges" valguses või mitte. Mõne kunstiteose
kohmakalt valitud tõlgendus (kategooria). 3) Intentsionalistlik intuitsioon V-maksimalism tallab jalge alla kunstniku kavatsused. Teose mõistmist ei tohi ohvriks tuua teose väärtusele - hinnang peaks tuginema õigele tõlgendusele. Kunsti tõlgendamisel me proovime tuvastada, mida kunstnik tahab ütelda, mitte ei rahulda meelevaldselt oma esteetilise vajadusi 10. loeng: Kunsti hindamine II 1. Selgitage perspektivismi positsiooni kunsti hindamisel. Levinud idee: Me praegu ei tea vastsündinud teose tõelist väärtust, ent „aeg annab arutust”, „aeg paneb kõik paika” „eks aeg näitab” Tõeliseks hindajaks on aeg, mille käigus selgub, milline kunstiteos on tõeliselt hea, milline halb. 2. Kuidas võiks perspektivismi kritiseerida? 1)Temporaalne kaalutlus a)Positiivsete hinnangu järgnevuste probleem: Sajandeid, ajastuid, põlvkondi. Kui kaua? Kas tehakse finalismi eeldus?
Kunstniku poolt eeldatud kategooria, ei pruugi tagada kõige kõrgemat hinnangut. Väärtusmaksimalism tallab jalge alla kunstniku kavatsused. Teose mõistmist ei tohi ohvriks tuua teose väärtusele hinnang peaks tuginema õigele tõlgendusele. Väärtusmaksimalismil on konsumeristlik kõla. Kunsti tõlgendamisel me proovime tuvastada, mida kunstnik tahab ütleda, mitte ei rahulda meelevaldselt oma esteetilise vajadusi. X. Kunsti hindamine II 1. Selgitage perspektivismi positsiooni kunsti hindamisel. Aeg on tõeline hindajaks selles, mille käigus selgub, milline kunstiteos on tõeliselt hea, milline halb. Erinevad versioonid vastavalt sellele, kas ,,aeg näitab" kehtib iga teose kohta, või ainult nende teoste kohta, mille suhtes valitsevad sünnikontekstis suured erimeelsused. Haakub vaidlusega revisionismi(teose hindamiseks on vaja teada seda, mis toimub pärast teose loomist) ja traditsionalismi(hindamiseks on vaja teada, mis toimus enne teose loomist)
vaid kohmakalt valitud tõlgendus (kategooria) – intentsionalistlik intuitsioon – kunstniku poolt eeldatud kategooria ei pruugi tagada kõige kõrgemat hinnangut. Väärtusmaksimalism tallab jalge alla kunstniku kavatsused, et tuua teose mõistmine ohvriks teose väärtusele (tuginedes valele tõlgendusele) 10. KUNSTI HINDAMINE II 1. Selgitage perspektivismi positsiooni kunsti hindamisel. Perspektivism ütleb, et teatud aja möödudes oleme paremal positsioonil kunstiteose hindamiseks. Me praegu ei tea vastsündinud teose tõelist väärtust, ent „aeg annab arutust“, „aeg paneb kõik paika.“ Aja käigus selgub, milline kunstiteos on tõeliselt hea, milline halb. Erinevad versioonid vastavalt sellele, kas „aeg näitab“ kehtib iga teose kohta, või ainult
sellest perspektiivist esile kerkivad. Seetõttu pole alust kõnelda asjast nagu ta iseenesest on, st. absoluutne, konkreetsetest perspektiividest sõltumatu ja lõplikult ammendav teadmine asja kohta on saavutamatu. Võimalikke perspektiive, millest 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. asju käsitleda, on aga potentsiaalselt lõputult palju, mistõttu perspektivismi implikatsiooniks on (2) pluralism – sama asja kohta esitatavate erinevate väidete paljusus. Seisukohaga, mille kohaselt inimteadmine on perspektiivne ja kätkeb endas vaadete paljususe võimalust, on valdav osa inimestest arvatavasti nõus. Meie igapäevane kogemus kinnitab meile seda. Protagoras paistab aga oma argumenti üles ehitavat selliselt, et ta laseb paista, nagu tuleneks neist mitteproblemaatilistest
rangelt fenomenide tasandile või peitub tema mõtlemises metafüüsiline pretensioon, soov oleva kõiksust seletada. Teiseks: millisest alusmõistest lähtudes tuleks Nietzsche filosoofiat kui tervikut interpreteerida (kui ta mõtlemine üldse on terviklik)? Probleem peitub selles, et Nietzsche on väitnud: "Ei leidu tõsiasju, vaid ainult interpretatsioonid", kuid samas ka: "Võimu tahe on olemise sisim olemus". Interpretatsiooni ja perspektivismi mõisteid rõhutades saame postmetafüüsilise, erinevust propageeriva Nietzsche, võimu tahte tähtsustamise korral aga metafüüsiku. Sellest otsustusest sõltuvalt saavad erineva varjundi ka teised mõisted, eelkõige üleinimene (Übermensch tähistab Nietzschel igal juhul inimese ületamist, seetõttu on eesti keeles käibiv üliinimene selge väärtõlge). 14
annaabi.ee 
