· Nanobakter viimasel ajal kividel ja mineraalidelt avastuatud eriti väikesed bakterid · Kochi postulaadid tingimused, mis peavad olema täidetud, et tõestada, et just see mikroob põhjustab seda haigust · Nukleoid piirkond bakterirakus, kus asub DNA · Plasmiid bakteritel esinevad väiksemad DNA rõngasmolekulid, kus asuvad geenid, mis tavaolukorras ei ole hädavajalikud. · Periplasma ruum, mis paikneb tsütoplasmat katva membraani ja rakukesta väliskihi vahel · Trihhoom niit · Spoorid e akineedid niitjatel bakteritel esinev rakk mis talub hästi ebasoodsaid tingimusi · Heterotsüstid niitjatel bakteritel esinev rakk, mis fikseerib õhulämmastikku e N2-te · Goniidid niidi otsmine rakk, mis eraldub ja võib anda alguse uuele niidile · Filamentne kasv üksainus rakk moodustab pika niidi
sõltuvad sellest metalli ioonist eksisteerib spetsaliseerunud süsteem nikli transportimiseks, mis kuuluvad põhiliselt kahte klassi: NikABCDE import pumbad ja nikli/koobalti premeaasid(NiCoT). Esimene, kes leiti algselt E. Colis, kuulub ATPga-seonduvate transporterite hulka ja paardub substraadi translokatsiooni ja ATP hüdrolüüsiga. NikB ja NikC on trans- membraansed valgud mis moodustavad nikli poori. NikD ja NikE on valgud mis seonduvad ja hüdrolüüsivad ATP-d. NikA on periplasma valk mis seob ühe nikli ühe valgu kohta nikelofoori kontekstis. Sellise kompleksi loomus on vastuoluline, kuigi nüüd on avastatud struktuuri infot mis leidis, et kaks vaba histidiini kordineerivad Ni2+ seondumist NikA-ga, leides sellega, et Ni+2-(L-his)2 on nikelofoori äratundev perplasmiline transporter. Selline süsteem on leitud mitmes patogeenses organismis nagu Vibrio parahemolyticus, Helicobacter hepaticus ja veel mõndades
1.Mis võiks varuaineteks olla? Polüsahhariidid, rasvad ja polühüdroksüvõihape on varuained, mida saab kasutada nii energia saamiseks kui ka endogeense süsiniku allikana. 2.Mille poolest erineb graampos ja neg viburite basaalkeha?? Graamneg kaks paari kettaid, graampos ainult sisemine. Lisaks sisemistele ketastele esinevad graamneg. bakteritel ka välimised kettad: P (periplasma) ja L (LPS) ketas. Need välimised kettad ilmselt ei pöörle, vaid stabiliseerivad telgvarrast. Viburi basaalkeha ehitus gramnegatiivsetel bakteritel. Sisemist ketast ümbritsevad rakumembraanis paiknevad Mot valgud, mis toimivad kettaid pöörlemapaneva mootorina (moodustavad ioonkanali) ja nendega on seotud Fli valgud, mis võimaldavad muuta viburi pöörlemise suunda. 3.Kuidas saab bakter liikumissuunda muuta
Sellel erinevusel baseerub ka nimetatud bakterite erinev värvumine Grami järgi. Grampositiivne- peptidoglükaani kiht paks, värvub lillakasssiniseks. Stafülokokid, Bacillus antracis Gramnegatiivne- peptidoglükaani kiht õhuke, värvub punaseks. E. coli Gramnegatiivsetel bakteritel on õhuke rakukest, mille peal paikneb täiendav kesta kiht- välismembraan. Rakumembraani ja välismembraani vaheline ruum- periplasma/periplasmaatiline ruum. Ei ole tühi ruum. E. coli'l paikneb periplasmas ca 370 erinevat valku. Võrdluseks: välismembraanis ca 150 valku. G(-) bakterite rakukest on mitmekihiline, 10-20 nm paksune. Ta koosneb: õhukesest peptidoglükaankihist (1-3 kihti, paksus ca 4 nm), selle peal olevast välismembraanist, mis meenutab rakumembraani, kuid sisaldab erinevalt sellest lipopolüsahhariide ning lipoproteiinidest, mis seovad peptidoglükaankihti välismembraaniga. Välismembraan takistab
............................................15 2.1. Tsütoplasma komponendid.........................................................................16 2.1.1. Nukleoid............................................................................................... 16 2.1.2. Tsütoplasma ja inklusioonkehad...........................................................19 2.2. Rakuümbrise komponendid........................................................................20 2.2.1. Periplasma............................................................................................ 20 2.2.2. Peptidoglükaan..................................................................................... 21 2.2.3. S-kiht.................................................................................................... 22 2.2.4. Kapsel.................................................................................................. 22 2.2.5. Välismembraani vesiikulid........
36. Grami järgi värvimine. Peptidoglükaanvõrk gramnegatiivsetel bakteritel õhuke, grampositiivsetel bakteritel paks. Sellel erinevusel baseerub bakterite erinev värvumine Grami järgi. 37. Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. G(-) bakterite rakukest on mitmekihiline. Koosneb õhukesest peptidoglükaankihist (1- 3 kihti), selle peal olevast välismembraanist. Rakumembraan periplasma (peptidoglükaankiht) välismembraan (poorid, lipopolüsahhariidid, fosfolipiidid) Välismembraan takistab hüdrofoobsete ainete tungimist läbi membraani. Valgulise poori kaudu tungivad rakku väikese molekulmassiga vees lahustuvad ained. Välismembraani seovad periplasma peptidoglükaankihiga lipovalgud. G(+) bakterite rakukest koosneb: 1) Paksust peptidoglükaankihist, mis moodustab kuni 80% rakukesta massist.
PDG võrk on kas 1-3 kigiline (g-) või 15-40 kihiline (g+). Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. G+: RK 20-80 nm paksune, 30%-70% ulatuses PDGst. PDG kihid võivad omavahel seotud olla peptiidahelatega. Väga tundlik beetalaktaamsetele ABdele. Kovalentsele seotud teihhuhapped, mis annavad RKle neg. laengu. G-:RK mitmekihiline, PDG 1-3 kihiline. RKs välismembraan, milles on lipopolüsahhariidid ja poriinid. Penitsiliinile vähemtundlikud. RM jaRK vahel on periplasma. Mis eristab mükoplasmasid teistest prokarüootidest? Mükoplasmad on väikesed ja neil puudub rakukest ja seega ka kindel kuju. Rakuemembraan sisaldab steroole.Ta parasiteerub eukarüootses rakus. Kuidas toimib bakterirakule penitsilliin? Kuidas lüsotsüüm? Mis on nende märklauaks? Penitsillin pärsib PDG sünteesi, lüsotsüüm lõhub RK. Mõlemad sihvad RK, mille lõhkumisel b hävib. Bakteriraku kapsel, selle roll. Eri koostisega kapslid. Sahharoos kui juuretis teatud
Sellel erinevusel baseerub ka nimetatud bakterite erinev värvumine Grami järgi. G(+) stafülokokk (värvub lillakassiniseks) G(-) Escherichia coli (värvub punaseks) G(+) bakteril katab rakumembraani paks peptidoglükaankiht. G(-) bakteri peptidoglükaankiht on õhuke. Selle peal paikneb täiendav kesta kiht välismembraan, mille ehitus meenutab rakumembraani. Ruumi, mis g(-) bakteritel paikneb rakumembraani ja välismembraani vahel, nimetatakse periplasmaks. Periplasma pole tühi ruum. [Periplasmas on näiteks ribonukleaas, aluseline fosfataas, penitsillinaas, transporterite seostusvalgud, formiaat-vesinik lüaas, tsütokroom C, osa rakukesta sünteesi ensüüme jne.] G(+) bakterite rakukest koosneb: 1) paksust (20-80 nm) peptidoglükaankihist, mis moodustab kuni 80% rakukesta massist, 2) Kestateihhuuhapetest, mis läbistavad peptidoglükaankihti, 3) Lipoteihhuuhapetest, mis seostuvad ka membraani lipiidkihiga.
LPS verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Välismembraanis on ka poriinid - valgud, mis agregeerununa moodustavad hüdrofiilseid poore. Läbi nende pooride difundeeruvad väikesed hüdrofiilsed molekulid, mis läbi lipiidse kihi välismembraanis ei pääse. Välismembraan takistab mitmete hüdrofiilsete AB (penitsilliin) rakku tungimist ja seetõttu on g(-) bakterid penitsilliinile vähem tundlikud. Välismembraani ja rakumembraani vahelist ruumi nim periplasmaks. Periplasma sisaldab mitmesuguseid valke, mis osalevad ainete transpordis (transporterid). Periplasmas on ka detoksifikatsiooniensüüme (penitsillinaas), DNA restriktaase, hüdrolaase (glükosidaasid, proteaasid, lipaasid), mis lagundavad neid molekule, mis hüdrolüüsimata kujul rakumembraani ei läbi. Välismembraan on vajalik ka selleks, et periplasmas paiknevad valgud sealt välja ei difundeeruks. Poorid välismembraanis neid läbi ei lase, sest poori diameeter on selleks liiga väike.
peptidoglükaaniga(muraamhappega) on kovalentselt seotud teihhuuhapped (olulised antigeensed determinandid. (E. Coli) G- : Mitmekihiline, peptidoglükaankiht on 1-3 kihiline, tetrapeptiidid seotud otse, rakukestas on lisakiht välismembraan, milles on spetsiiifiliseks komponendiks lipopolüsahhariidid, välismembraanis ka proiinid(valgud, mis on agregeerunud moodustama hüdrofiilseid poore), välismembraani ja rakumembraani vaheline ruum periplasma. (Bacillus Polymyxa) 2. Prokarüoodi raku ja genoomi suurus ~2 8µm Prokarüootses rakus esineb ainult üks rõngaskromosoom. Geenide hulk 400 4000. 3. Eukarüoodi raku ja genoomi suurus ~20 µm Geenide hulk 10 000 40 000. Suurem osa DNA-st mittekodeeriv. 4. Nimetage prokarüoodi (eubakter) ja eukarüoodi raku peamised erinevused Organell Prokarüoot Eukarüoot
32 defektsed E. coli mutandid kasvavad ainult temperatuuril 20°C või madalamal. Seda võimaldab 32- sõltumatute nõrkade promootorite olemasolu shaperone kodeerivate geenide ees. Transkriptsiooni regulatsioon ekstreemse kuumashoki korral E regulon, mis kodeerib näiteks periplasmaatilist proteaasi DegP ja polüpeptiidahelaid voltivat ensüümi FkpA, indutseerub vastusena ekstratsütoplasmaatilisele stressile (denatureerunud välismembraani või periplasma valgud), kuid temperatuuritõusul üle 50°C osaleb ta ka 32 kodeeriva geeni rpoH transkriptsioonitaseme tõstmisel. E aktiivsus on kontrollitud 2 negatiivse regulaatori, RseA ja RseB poolt. RsaA on transmembraanne valk, mille üks osa ulatub tsütoplasmasse ja toimib anti-sigma faktorina, inaktiveerides E. RseB paikneb periplasmas ning seondub RseA-ga, moduleerides RseA aktiivsust. Eksponentsiaalselt kasvavates rakkudes sünteesitakse küll E-d, kuid RseA inaktiveerib selle. Kui
annaabi.ee 
