Elu ja looming: Arved Viirlaid Sissejuhatus · Arved Viirlaid sündis 11. aprillil 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. · Suri 21. juunil 2015. aastal Kanadas. · Sai tuntuks proosakirjanikuna. · Nõukogude Eestis oli Viirlaid vähemalt kuni perestroikani pagulaskirjanikest Haridustee · Ta õppis Kloostri algkoolis ja Tallinna rakenduskunstikoolis trükindust. · Kunstikoolis laulis eesti laule ja lõpuks Eesti hümni, mille pärast Nõukogude võim ta 1941. aastal vahetult enne lõpueksameid koolist välja laskis visata. · Tegeles kirjutamisega juba koolieas. Peale kooli · Ühines Nõukogude esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. · Saksa okupatsiooni ajal
1. Üldine ajalooline ülevaade ajakirjandusest al 1980-1987 NSV ajakirjandus ca 1980: struktuur sarnane kõikides vabariikides, tsensuur, ajakirjandusmajad, tele- raadiokommitee, EKP trükikojad, toimetuste juhtimine kommunistliku partei poolt + N liidu olud. Perestroika ajakirjandus ca 1987: perestroikani viinud ajaloolised protsessid(võidurelvastumine, N liidu majanduslik allakäik, kaubaturism, NLKP KK sekretäride surmad, Andropovi katsed majandust turgutada, Gorbatsovi esiletõus, tema eesmärgid, putš, glasnost ja pluralism ja selle mõju ajakirjandusele). Eraajakirjanduse tekkimine(kooperatiivid, Nelli teataja, Eesti Ekspress). Nõukogude liidu lagunemine ja sellele järgnenud iseseisvumine. Taasiseseisvumisaegne Eesti ajakirjandus, fakti ja täpsuse
York", ,,Pariis Berliin" või ,,Pariis Moskva". Need on muidugi metropolide sillad, mille ilmselt kõige suurejoonelisemaks finaaliks näis kujunevat 1995. aastasse planeeritud 6 miljoni dollarilise eelarvega näitus ,,Berliin Moskva", millega tähistati II maailmasõja lõppemise 50ndat aastapäeva. Eesti kunstile oli sama tähtis ,,Tallinn Moskva" sild, mis töötas sõltumatus kunstielus efektiivselt kuni perestroikani välja. Selle silla alusepanijaks oli eesti kunstnik Ülo Sooster, kes sündis 1924. aastal Eestis Hiiumaal ning õppis 1940. aastatel Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. 1940. aastate teisel poolel polnud stalinistlik surve Eestis veel nii tugev, nagu ta oli olnud mujal Nõukogude Liidus, kus vene avangardi esimese põlvkonnaga õiendati arved juba 1920. aastatel. Soosteri õpetajate hulgas oli ja Ado Vabbe esimene moodne eesti kunstnik, kes oli
mis ei võimaldanud konkureerida välismaailmaga. Eraettevõtlus oli nullilähedane. Pärisorjuslik majandus oli eelkõige riiklik majandus ja selgelt riigi huvide teenistuses. Juba tollest ajast muutub domineerivaks põhimõte, et Venemaa majanduse eesmärk on sõjaväe ja riigi vajaduste rahuldamine, tavaühiskond jäi tahaplaanile. Majanduse veduriks oli rasketööstus, mis oligi seotud eelkõige sõjaväega see põhimõte kehtis Gorbatsovi perestroikani. Riiklik majandus ei loonud soodsaid tingimuse põllumajanduse edendamiseks. Talupoeg pidi riiki varustama toiduga. Talupoja ärakasutamine ei andnud pikemas perspektiivis positiivset tulemust. Ühiskonna moderniseermine tähendas ka sotsiaalse struktuuri teisenemist. Nende muudatuste juures on tähtis, et muutused polnud loomulikud, vaid toimisid kõrgelt tulnud korralduste järgi. Paljud sotsiaalsed rühmad likvideeritakse, teiste positsioone täpsustati
eristada ühes või teises perioodis rohkem alajaotusi ning leida erinevatele perioodidele määratlevaid atribuute ja võimalikke muutumispõhjuseid (Postlewait 1988). Ka eesti ajaloolased (nt. Enn Tarvel, Lauri Vahtre) on osutanud vajadusele eristada Nõukogude Eesti puhul teatud all-perioode, mis üldises plaanis jagunevad stalinismi ajaks, sulaperioodiks (nn. lootuse ajaks) ja sotsialismi stabiliseerumiseks (sh. stagnatsiooniks) – kuni sotsialismi lagunemiseni, „perestroikani”; kultuuriuurija Aili Aarelaid on omakorda lähtunud mentaliteediloolisest printsiibist ja vaadelnud sõjajärgset aega erineva dominandiga kümnendite kaupa: 1940.–1970. aastad kui vastavalt ellujäämiskunsti omandamise, kahepaiksuse sünni, kommunismitondi kodustamise ja elevandiluutorni ehitamise kümnendid (Annuk 2003: 17–18). Kultuuriuurimuses on nõukogude aja käsitlemise puhul rõhutatud kahte aspekti:
Need ametikohad, mis nomenklatuuri nimekirjas olid, nende täitmine sai toimuda vaid partei heakskiidul. Nomenklatuuri nimekirja pidevalt täiendati, see annab palju infot ka selle kohta, kuidas kõrgem võim ametikohti tähtsustas jne. Nomenklatuuri ümber korraldamine oli üks olulisemaid sõjajärgseid muudatusi. Juba 30ndatel Stalini poolt välja öeldud lause, et kaadrid otsustavad kõik, jäi ka sõjajärgselt edasi toimima, ka kuni Gorbatšovi perestroikani välja. Sõjajärgne poliitiline ladvik „vana kaardivägi“ keskmine põlvkond e „tuumik“ uus põlvkond e reserv Vana kaardivägi- A.Andrejev, Kliment Vorošilov, Lazar Kaganovitš, Vjatšeslav Molotov, Anastass Mikojan. Nemad olid revol liikumisse lülitunud juba tsaariaja lõpul, olid vähemal või suuremal määral olnud kaasatud ka okt pöördesse, olid need, kelle abil ja kellele tuginedes
annaabi.ee 
