o piiramatu proteolüüs). Piiratud proteolüüsi puhul lõhustavad proteaasid vaid teatud aminohapetega külgnevaid peptiidsidemeid, seda viivad läbi trüpsiin, kümotrüpsiin ja pepsiin. Piiramatul proteolüüsil toimivad proteaasid kõikidele peptiidsidemetele. Subtilisiin, savinaas ja alkalaas lagundavad valkudes praktiliselt kõiki peptiidsidemeid. Eristatakse endo- ja eksopeptidaase sõltuvalt sellest, kas proteaas toimib polüpeptiidahela kesksetele või otsmistele peptiididele. Endopeptidaasid on trüpsiin, kümotrüpsiin, pepsiin, subtilisiin, savinaas, alkalaas. Eksopeptidaaside esindajateks on karbosküpeptidaasid ja aminopeptidaasid. Ensüümi toimimiseks optimaalse keskkonna pH väärtuse järgi eristatakse hapusid (pH=2,5), neutraalseid (pH=7,2) ja leelisproteaase (pH=9,0). Proteaasi aktiivsuse määramine põhineb kaseiini hüdrolüüsil uuritava proteaasi toimel ja
Steroid- ja türeoidhormoonid moodustavad komplekse spetsiaalsete transpordivalkudega. Bioloogiliselt aktiivne on ainult vaba hormoon st hormoon, mis ei ole seotud teiste ainetega. Hormoonide retseptorid. Retseptorid kujutavad endast suuri valgumolekule, mis on võimelised neile spetsiifilisi hormoone endaga siduma. Erinevate hormoonide retseptorite paiknemine rakus on erinev. Plasmamembraanis on retseptorid katehhoolamiinidele, peptiididele ja valgulistele hormoonidele. Tsütoplasmas ja tuumas paiknevad steroidhormoonide, valdavalt tuumas aga türeoidhormoonide retseptorid. Retseptorite arv rakus varieerub. Lihasrakus võib hormooni retseptorite arv muutuda ka treeningkoormuste mõju. Lisaks arvule võib muutuda ka retseptorite afiinsus (st võime siduda endaga hormoone. Retseptorite aktiivsust mõjutavad nt pH, ioonide kontsentratsioon jne. Keemiliselt struktuurilt on enamus retseptorid glükoproteiinid.
(enamustes valkudes) – funktsiooni ei teata, aga nii juhtub. N-atsetüültrasnferaas teostab oma tööd juba ribosoomi peal. PDF (peptiidi-de-formülaas) seondub L22 külge. Modifikatsiooni teostavad ensüümid, mis on otseselt ribosoomiga seotud. Chaperon – valk mis hoiab ära väljuva/kasvava peptiidi ebasoovitavaid interaktsioone. Erinevaid chaperone, mõned on fülogeneetilise rühma spetsiifilised, osad mitte; osad spetsiifilised kindlatele peptiididele, osa universaalsed. ÜLDISTE CHAPERONIDE PEREKONNAD: ● DNA K HSP 70 On kõige paremini kirjeldatud väike (70 kDa) chaperon. Vajab Hsp40 abi, mis suurendab ATP kasutatavust ja Hsp70 aktiivsust. On leitud, et Hsp70 suurendatud ekspressioon rakkudes vähendab apoptoosivõimalust. ● DNA J HSP 40 ● GRO EL HSP 60 Kõige paremini uuritud suur ( 1 MDa) chaperonide kompleks. On molekulaarseks chaperoniks ka mitorkondris.
FDC-d on tähtsad follikulaar- ja germinaaltsentrite struktuuri püsimises ja antigeeni esitlemisel diferentseeruvale B-rakule. Klonaalne selektsioon: Antigeeni kokkupuutel seda äratundva retseptoriga vastav rakk stimuliseeritakse, millele järgneb raku paljunemine klonaalsel teel, st kõigil raku järgnevatel generatsioonidel on samasugune antigeeni retseptor, et luua antigeeni reaktiivsete rakkude populatsioon. T-rakud lümfisõlmes T-rakud, mis sirvivad lümfisõlme, kuid ei seondu MHC-peptiididele, väljuvad eferentsete lümfisoonte kaudu. T-rakud, mille TCR seondub APC raku MHC-peptiidi kompleksile lümfisõlmes, peatavad migreerumise ja jäävad mõneks päevaks lümfisõlme. Siin see paljuneb ja APC-lt saadud vihjete alusel diferentseeruvad järglasrakud erinevate funktsioonidega efektorrakkudeks. CD8- T-rakud omandavad võime tappa sihtmärkrakke. CD4- T-rakud võivad diferentseeruda mitut erinevat tüüpi
Ensüümimolekulide arvu muutmisega rakus nende sünteesi stimuleerides. Substraatide kättesaadavuse muutmisega ensüümimolekulidele näiteks rakumembraani läbitavuse muutmise kaudu. 6. Hormooni retseptorite mõiste: Retseptorid kujutavad endast suuri valgumolekule, mis on võimelised neile spetsiifilisi hormoone endaga siduma. Erinevate hormoonide retseptorite paiknemine rakus on erinev. Plasmamembraanis on retseptorid katehhoolamiinidele, peptiididele ja valgulistele hormoonidele. Tsütoplasmas ja tuumas paiknevad steroidhormoonide, valdavalt tuumas aga türeoidhormoonide retseptorid. Retseptorite arv rakus varieerub. Lihasrakus võib hormooni retseptorite arv muutuda ka treeningkoormuste mõju. Lisaks arvule võib muutuda ka retseptorite afiinsus (st võime siduda endaga hormoone). Retseptorite aktiivsust mõjutavad näiteks pH, ioonide kontsentratsioon jne. Keemiliselt struktuurilt on enamus retseptorid glükoproteiinid. 7
Ser, Thr (nn PEST järjestus) lagundatakse teiste komplekside poolt. Proteasoomide tähtsus immuureaktsioonides Organismide rakud nakatuvad sageli viirustega. Kaitsereaktsiooniks on nakatatud rakkude hävitamine immuunsüsteemi tsütotoksiliste T lümfotsüütide (tapjarakud, ingl. killer cells) poolt rakulise immuunsüsteemi vahendusel. Organismide kõik rakud hüdrolüüsivad valke peptiidideni ja eksponeerivad neid peptiide rakkude pinnal. Tapjarakud ei reageeri peptiididele, mis pärinevad normaalsetest rakkudest, kuid reageerivad sellistele rakkudele mis eksponeerivad viirusvalgu tükke. Sellised rakud hävitatakse. T-killerid ei reageeri kui rakkude membraanis on ainult viirusvalkude tükid. Vajalikud on ka iga organismi jaoks spetsiifilised valgud, mida nim peamise koesobivuskompleksi klass I valkudeks (ingl major histocompatibility complex class I, MHC I). MHC I esineb kõikide somaatiliste rakkude pinnal.
letaalne, siis eelnevalt 3 tundi näljutatud rakkudest jääb ellu 40%. Üldise stressivastuse käigus on indutseeritud paljud "heat shock" valgud, millest osa on molekulaarsed shaperonid. Molekulaarsed shaperonid osalevad valkude pakkimisel, makromolekulide assambleerimisel ning valkude transpordil ja translokatsioonil läbi membraani. Olles oma funktsiooni täitnud, vabanevad nad lõpproduktilt ilma seda eelnevalt keemiliselt muutmata. GroEL seondub eelistatult helikaalsetele peptiididele, DnaK ei vaja nii struktureeritud konformatsiooni. DnaK interaktsioonil DnaJ ja GrpE-ga muutub DnaK afiinsus substraatide suhtes ja suureneb ATPaasne aktiivsus. Selle tulemusena vabaneb DnaK substraadilt ja seondub mujale. Transkriptsioon ja kasvukiirus Bakterirakkude kasvukiirus sõltub toitainete kättesaadavusest kasvukeskkonnast ning keskkonna füüsikalistest parameetritest nagu näiteks temperatuur, osmootne rõhk ja pH. Selleks, et rakud suudaksid
annaabi.ee 
