August Kitzbergi nimeline Gümnaasium Erki Maling 12. klass ABSTRAKTSIONISM Referaat Karksi-Nuia 2011 Abstraktsionismiks nimetatakse modernistlikke kunstisuundi maalis, skulptuuris ja graafikas. Abstraktsionistid ei jäljenda loodust, nad ei tee seda isegi mitte deformeerivalt, vaid püüavad kunstilist tähendust saavutada pelki värve, jooni, pindu ja mahte ühendades. Abstraktsionism on välja arenenud mitmest 20. sajandi alguse kunstivoolust. Sellele pani aluse vene maalikunstnik Vassili Kandinsky oma 1910 aastal Münchenis maalitud akvarelliga. Üldse veetis see kunstnik suure osa oma elust saksamaal. Abstraktsionism jaguneb laias laastus kaheks: geomeetriliseks- ja
Abstraktne kunst 1. Tekkimise koht, levimine, olemus? Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio, mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. Alates postimpressionismist oli kunstis looduse otsene kujutamine hakanud vähehaaval tagaplaanile jääma. Nähtava maailma jäljendajatest olid kunstiteosed muutunud omaette loominguks. Neis oli säilinud mõte/side mõne loodusliku motiiviga, mida oli lihtsustatud, moonutatu, kuid neile veel ei vihjatud. Kubistide piltides kadus äratuntav motiiv peaaegu täiesti. 1910. aastal loobuti täielikut nähatava ümbruse imiteerimisest neid teoseid nimetatakse abstraskseteks.. Abstraktne kunst tekkis Saksamaal. Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866 1944). Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvid...
anda edasi emotsiooni teistsuguste vahenditega, panna inimest mõtlema. Minu arvates on juba sellest lähtudes igasuguse moodsa kunsti vihkajate mölin ( kes enamasti toovad näiteks vihatud abstraktsionismi ), kellele ei ole uue kunsti suunad meelepärased ja toovad eeskujuks “vana head realismi”, täiesti asjakohatu, sest abstraktsel kunstil lihtsalt ei ole eesmärgiks kujutada asju nii, nagu on kombeks saanud. Abstraktsionistid püüavad kunstilist tähendust saavutada pelki värve, jooni, pindu ja mahte ühendades. Sellest lähtudes tuleks neid ka hinnata, mis emotsiooni nad suudavad vaatajates tekitatada, mitte laadis, et see arvatav pildi peal olev õun ei ole päriselus selline ja kui kunstnik joonistada seda ei oska, võiks ta hoopis töö tegemata jätta. Aga ometigi abstraktsionistid ei püüagi seda saavutada! Süvenedes värviõpetusse ning mida abstraktsionismi
Empirism on selline vool filosoofia ajaloos (eelkõige kasutatakse seda uusaja filosoofia ühe peamise suuna iseloomustamiseks), mis peab teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks meelte andmeid ehk kogemust (kreeka keeles – empeiria). Stoikud rõhutasid eriti põhimõtet, et kui inimene ei ole jõudnud asja kohta, mille üle ta mõtiskleb, kataleptilise ettekujutuseni, siis peaks ta hoiduma selle kohta oma arvamuse avaldamisest, sest tark inimene ei väljenda pelki arvamusi, mille paikapidavuses ta ei või kindel olla. Rumal inimene aga ei omagi muid tunnetusi kui arvamused. Stoikutele oli iseloomulik, et nad vastandasid teravalt tarka ja rumalat, ning, nagu eespool öeldust nähtub, kasutasid nad sellele vastandlikkusele osutamiseks kreeka filosoofiale traditsioonilist arvamuse ja teadmise vastandamist. Hoiakut, milles hoiduti ebakindlatest arvamustest, tähistasid stoikud mõistega epoche. Viimane kujuneb hellenismiaja filosoofia üheks keskseks
Küll on oluline vahe, kas see toimub rahva kui suverääni poolt kehtestatud seaduste alusel või rahva ees mittevastutava(te) valitseja(te) suva kohaselt. Platon seevastu paistab siin käsitletavat väljendit “seadus valitseb” tähttäheliselt, mis peab paratamatult tekitama mõistmisprobleeme. On ju seadus üks asi ja seaduse rakendamine mõnevõrra teine asi. Platon paistab eeldavat, et on võimalik olukord, kus seadus rakendab end ise, kasutades selleks võimukandjaid kui pelki instrumente. Tänapäeval käib õigusriigi mõistega koos ka eeldus, et kõik inimesed, kelle kohta seadus kehtib, on õigussubjektidena võrdsed. Platonil jäi aga ka selles teoses püsima inimeste “loomuliku” ebavõrdsuse eeldus ning seaduse ülemvõim mitte ei välista, vaid pigem nõudis iga inimese kohtlemist vastavalt tema “väärikusele” ja mitte võrdsena iga teisega. Tänapäevase õigusriigi mõistega on ühine aga see tunnus, et kõigil õigussubjektidel on antud
,,Millepärast on ülepea olev?" Lisa ,,ega pigem eimisk?" kaotab aga tähenduse mitte ainult püüdluse pärast küsimuse range sõnastuse poole, vaid veel rohkem sellepärast, et ta jääb ülepea eimidagiütlevaks. o Teadmine tähendab: suuta tões seista. Tõde on oleva ilmsus. Teadmine on seega: suuta seista oleva ilmsuses, sellele vastu pidada. Omada pelki teadmisi ning olgu nad isegi eriti ulatuslikud ei ole teadmine. Argine aru arvab muidugi, et teadmine on sellel, kes ei tarvitse enam õppida, kuna ta on välja õppinud. Ei: teadja on ainult see, kes saab aru, et ta peab ikka ja jälle õppima ning on end selle arusaamise põhjal ennekõike sinnamaale saanud, et ta suudab alati õppida. See on väga tunduvalt raskem kui teadmisi omandada.
annaabi.ee 
