kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa! So valu südames mul keeb, so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mo isamaa! Väga hästi kirjutatud luuletus kodumaast ja inimese mõtetest. Peidupesa põõsastikus kodus kiidab kullakeel laulu sula sõnumikus õhud hõiskavad ülevel. Luuletus on murdes,mis muudab selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. See on tuntud luuletust emadest,nendest hoolimisest ja ka kaotusest.Väga hästi koostatud. Südame ma kinni köitnud sinu külge ,isamaa! Sinu surmal tahan surra, sinu elul elada! Kus ma käinud, mida näinud, mida õppind kuskil pool: sulle kõike kasvatanud kasuks seda hinge hool! Paljud Lydia luuletused on tehtud just isamaast,tõenäoliselt näitab see Lydia armastust ja hoolitsust oma kodu ja kodumaa vastu.Kirjutatud on ka rõõmudest ja muredest. Tõeliselt hea luuletus
Kohtas tulevast meest kellega Tartus abiellus ,, Emajõe ööbik ,, Kui inimeste liikuvad Emasüda au, kiitust, sõbrust tunda saad, Üks paigake siin ilmas on, kui kõik sind põlg'vad, vihkavad, kus varjul truu'us, arm ja õnn; kui usk ja arm sust langevad - kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. siis emasüda ilmsiks lääb! Siis veel ü k s paik sull' üle jääb, Kas emasüdant tunned sa? kus nutta julged igal a'al: Nii õrn, nii kindel! Muutmata truu, kindla emarinna naal! ta sinu rõõmust rõõmu nääb, su õnnetusest osa saab! Mõnd' kallist südant kautsin,
sinu tuultest, sinu veest? Ega saja minu silma tera sinu päikesest? Kas ei sinu kiusatused minu hinge murra ka? Kas ei sinu parandused mindki hüüa hõiskama? Sinu poole püüab ihu sinu elus elab vaim! Pael ei paisu ,niit ei nihu üksi hingan, eesti taim. Ikka tahad, salalootus, põue põhjas tuksuda? Võidab viimaks mulle tootus kallistatud Kaanani? ,,Emasüda" Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. Kas emasüdant tunned sa? Nii õrn, nii kindel! Muutmata ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetustest osa saab! Kui inimeste liikuvat au, kiitust, sõprust tunda saad, kui kõik sind põlgavad,vihkavad kui usk ja arm sust langevad siis emasüda ilmsiks läeb! Siis veel üks paik sul üle jääb, kus nutta julged igal aal: truu, kindla emarinna naal! Mõnd kallist südant kaotasin, mis järel nuttes leinasin, aeg andis teist mul tagasi: ei emasüdant iialgi!
· ,,Väike luuleraamat" - 1967 · ,,Luuletused" (tekstikriitiline väljaanne) 1969 · ,,Mu isamaa on minu arm" 1978, 1993 · ,,Löö, süda, õitsele!" - 2005 4 Emasüda Lydia Koidula Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truu´us, arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. Kas emasüdant tunned sa? Nii õrn, nii kindel! Muutmata ta sinu rõõmust rõõmu nääb, su õnnetusest osa saab! Kui inimeste liikuvad au, kiitust, sõprust tunda saad, kui kõik sind põlg´vad, vihkavad, kui usk ja arm sust langevad siis emasüda ilmsiks lääb! siis veel üks paik sull´ üle jääb, kus nutta julged igal a´al: truu, kindla emarinna naal! Mõnd´ kallist südant kautsin, mis järel´ nuttes leinasin,
"Jutt" oligi mõtisklus isamaast ning see oli inspireeritud loodusest. Luuletuses "Üürikene" mõtiskleb ta elu sisust ja rikkusest. Koidula kirjutas ka armastusluulet. Kõige kuulsam armastusluuletus on kindlasti "Emasüda." Ka sellele luuletusele on tehtud viis. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. Kas emasüdant tunned sa? Nii õrn, nii kindel! Muutmata ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetusest osa saab! Kui inimeste liikuvat au, kiitust, sõprust tunda saad, kui kõik sind põlgavad, vihkavad kui usk ja arm sust langevad-
Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel; Metafoor- Väsind kõrvus hanguvad; Pael ei paisu, üksi hingan, eesti taim Võõral pinnal närtsib sinu Varjul sirgund kodutaim! Emasüda Mu isamaa on minu arm Üks paigake siin ilmas on, Mu isamaa on minu arm, kus varjul truudus arm ja õnn; kel südant annud ma, kõik, mis nii harv siin ilma peal, sul laulan ma, mu ülem õnn, on peljupaika leidnud seal. mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, Kas emasüdant tunned sa? su õnn ja rõõm mind rõõmsaks Nii õrn, nii kindel! Muutmata teeb, mu isamaa! ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetustest osa saab! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, Kui inimeste liikuvat ja peaks sada surma ma au, kiitust, sõprust tunda saad, seepärast surema!
Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel; Metafoor- Väsind kõrvus hanguvad; Pael ei paisu, üksi hingan, eesti taim Võõral pinnal närtsib sinu Varjul sirgund kodutaim! Emasüda Mu isamaa on minu arm Üks paigake siin ilmas on, Mu isamaa on minu arm, kus varjul truudus arm ja õnn; kel südant annud ma, kõik, mis nii harv siin ilma peal, sul laulan ma, mu ülem õnn, on peljupaika leidnud seal. mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, Kas emasüdant tunned sa? su õnn ja rõõm mind rõõmsaks Nii õrn, nii kindel! Muutmata teeb, mu isamaa! ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetustest osa saab! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, Kui inimeste liikuvat ja peaks sada surma ma
kust vanataat käe kõrvas mind tõi tuppa magama. Küll üle aja tahtsin siis ta kombel vaadata: "Laps, oota," kostis ta, "see aeg on kiir küll tulema!" Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas - ei poolt nii armas polnud seal kui külatänavas! ,,Emasüda" Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truu'us, arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. Kas emasüdant tunned sa? Nii õrn, nii kindel! Muutmata ta sinu rõõmust rõõmu nääb, su õnnetusest osa saab! Kui inimeste liikuvad au, kiitust, sõbrust tunda saad, kui kõik sind põlg'vad, vihkavad, kui usk ja arm sust langevad - siis emasüda ilmsiks lääb! Siis veel ü k s paik sull' üle jääb, kus nutta julged igal a'al: truu, kindla emarinna naal! Mõnd' kallist südant kautsin, mis järel' nuttes leinasin, aeg andis teist mull' tagasi:
annaabi.ee 
