ka vägisi (kogutud raha jääb mõrsjale). Teine pulmapäev lõpeb noorpaari rituaalse magamaviimisega. Noorpaar läheb esimeseks ööks magama lambalauta (ase on lakas või aidas). Aseme teeb peig heintest mille ta on ise niitnud. Noorpaari juhivad aseme juurde peiu ema ja kaasanaine. Asemele jätab noorik vöö ( või sukad või kingad ). Hommikul äratatakse noorpaar laulu, pillimängu või huikamisega. Pesuvee toomine on peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskab noorpaar raha, mis jäi vee välja viiale. Kolmas pulmapäev. Kolmandal pulmapäeval on veimevaka jagamine. Veimekirst tuuakse koos vakarahvaga. Kirstu lahti laulmise algatab saaja rahvas. Vakarahvas nõuab kirstu launastamist. Isamees või peiupoiss peab panema kirstu keskele ja igale nurgale mündi, peale seda avatakse kirst. Raha saab noorik endale Veimed on kirstus veimevaka sees. Pruudivend toob veimevaka pea peal lauale, mille taga
Tanutamine oli üleminekuhetk neiupõlvest noorikupõlve ja seega uskumuste kohaselt (nagu kõik sellised kriitilised hetked - sünd, surm jne.) kergesti mõjutatav igasuguste ebapuhaste olevuste ja halbade jõudude poolt. Selline kartus tingiski kombe varjamist ja peitmist. Mõnel pool järgnes tanutamisele veel sümboolne neiupõlvest ,,väljatõmbamine" või ,,väljatõstmine". Näiteks: kui noorikul tanu pähe ja põll ette oli pandud, siis istus ta peiupoisi sülle, kes tema ümbert kahe käega kinni hoidis, mis peale kõik pulmamehed tulid noorikut tema käest ära kiskuma. Muidugi sai vaene noorik siis kiskuda ja venitada küllalt, sest teda oli hoitud kui kruustangide vahel kinni, et keegi teda kätte ei saaks, kuni viimaks tuli pahase näoga peigmees, kes samuti kiskudes ja venitades nooriku kätte sai. Hiiumaal kutsuti pärast tanutamist kõiki mehi ,,noort kuud" - s. o. noorikut vaatama. Vaatamise eest nõuti maksu
esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Aseme tegi peig heintest, mida ta ise oli niitnud. Asemeriided tõi noorik. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Hommikul äratati noorpaar laulu või pillimänguga. Asemele jättis noorik vöö. Esemed sai see, kes aseme üles tegi. Pesuvee toomine oli peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskas noorpaar raha, mis jäi vee väljaviijale. Valitses uskumus: kes noorpaari pesuveega silmi peseb, on järgmine abielluja. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees
sõimasid üksteist vastakuti, kui pulmasae tuli sisse. Mitu korda oli kohe päris tüli lahti. Räti alla söötmine. „Kui peigmehe kodus esmakordselt söödi, seoti nooriku nägu rätikuga kinni ja kõrvalolev naisterahvas söötis teda.“ Vanades Saare pulmakommetes oli veel mõnda, mis võis viidata naiseröövija omaaegseile kohustustele oma kaaslaste ees. Nii näiteks viisid Saares pulmanaised vanema peiupoisi lühikeseks ajaks nooriku juurde voodisse. Ühest teisest pulmakobest Saaremaal on M. J. Eiseni tähelepanekud järgmised: „Noorik pandud pulma ajal palja alumise kehaga kõhuli laua peale ja ’isased’ (tarvitan kohalikku nimetust, mis ka Suurelmaal tuntud on) pulmalised löönud järgemööda igaüks oma membri viriliga talle hoobi katmata keha peale, juure lausudes: ’seda pead sa saama.’ “
See Eesti pulm ennemuiste toiming kaitses kurja eest ja tõotas tüdrukule pikka iga. Siis tõstiti neiu kolm korda õhku see oli tema peigmehe perekonda omaksvõtmise sümbol. Pärast seda istuti lauda. Pruutpaar istus laua ääres keskel ja tavade kohaselt kas ei söönud üldse või vaid kolm suutäit needki suutäied olid antud pruuttüdruku ja peiupoisi poolt. Pruudi nägu oli kaetud, sest enne tanutamist oli kuri kiivas kallale tulema. Seepärast olid nii pruudil kui ka peigmehel kindad käes. Lauda astudes üritas pruut ka peigmehe kuuele astuda see tähendanuks tema ülemvõimu tulevases kodus. Lauast lahkudes jäeti taldrikute alla raha tänuks kokkadele. Viimasena lahkusid lauast pruut ja peigmees. Pärast seda toimusid mängud ja tehti pulmanalju.
rahvarõivast ja pruudil oli see eriliselt külluslik ja kaunis. Määrava tähtsusega olid pulmas isamees ja kaasanaine koos peiupoiste ja pruuttüdrukutega. Üldlevinud vanema tava järgi sõitsid pruut ja peig kirikusse eraldi ja tagasi juba koos. Kirikusse sõideti kolme hobusega: isamees ja mõrsja, peigmees kaasnaisega ja kõige lõpus pruutneitsi ning peiupoiss. Pulmi peeti nii pruudi kui peigmehe kodus Pulmaliste arva ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni. Kui peiupoisi lärmakas saatjaskond mõrsjakoju jõudis, siis algas „kauplemine“, et 8 väravast sisse pääseda. See oli pikk tseremoonia, kus erinevais Eestimaa paigus oma kindlad tavad täita tuli. Peale seda võis alustada söömaajaga. Tähtis oli, et laual oleks leib, mis pidi seal olema puutumatuna kogu pulma aja, et kindlustada noorpaarile leivaõnne kogu eluks.
annaabi.ee 
