sõitis oma märuga koju minema. Emmi ronis kohe oma hobuse selga, ja sõitis vennale järgi, et isale tõtt rääkida. Eremiit aga palus Jaanust, et ta mõnikord temal külas käiks, sest ´vanamees tahtis, poisile veklemiskunsti õpetada. Jaanus oli nõus ja läks oma hobust otsima... Viie aasta pärast korraldati lossis jahipidu. Kõik pajatasid oma jutte, ja üks mees rääkis, et rüütel Kruuno rääkis rüütel Konradiga, ja küsis kas ta võib Emiiliale peigmeheks saada. Lossihärra ei olnud selle vastu... Algas jaht Kruuno ratsutas Emiilia kõrval, kui nad märkasid hirve, Emmi käskis rüütlil minna hirvele järgi, ja ise ta läks jõe äärde. Siis tuli talle meelde, et siin lähedal elab Jaanus. Nii ta läkski tema juurde. Kui ta Jaanuse kodueda astus, nägi ta et Jaanus loeb raamatut. Emmi ja Jaanus puhusid juttu, kui tuli rüütel Kruuno, kes saabus Emiilia järele. Kui preili oli juba ära läinud sai Jaanus aru, et ta on armunud...
Rudolfi juures toaneitsina. Kojamadam hirmutas aga Irmat mingisuguste õdede mõttega, et majahärral Rudolfil olla kombeks neid iga natukese aja tagant vahetada, et ka Irma pidavat üks neist olema, küll ta varsti näeb, kui siit ära läheb. See jutt ajas Irmale hirmu nahka Kui Irma oli juba Rudolfi juures tükk aega töötanud jõudis Lonni arusaamale, et Irma Vainu on Rudolfisse armunud. Rudolf oli tundnud huvi Irma meeste kohta, see peale tembeldas Irma Eedi enda peigmeheks, samas mainis aga ära, et tegu on ühepoolse armastusega. Majas leidis natukese aja möödudes aset esimene koos lõunatamine ning Irma küünitades millegi järele kapi otsas, tõmbas Rudolf Irma äkitselt enda embusesse, ning hoidis teda tugevalt kinni, enda kaitseks haaras Irma lähedal oleva kopsiku ja lõi sellega Rudolfit nii kõvasti, et Rudolf oli oimetu. Rudolf vahetas ka oma liignime, ta võttis endale nime, mida keegi teine endale ei paneks Ikka.
20. sajandi keskpaigast on anded muutunud tublisti üksluisemaks. Kõige enam pakutakse magusat, kommi, õunu, ka raha. Kadripeod, kadripulmad, kadrikarnevalid Kadrid jagasid saadud anded sageli ühiselt kas kohe samal õhtul või järgmisel päeval. Noored korraldasid selleks tihti kadripeo, milleks valmistati eraldi toite ja varuti õlut. Peole kutsuti ka neid kes ise kaasas polnud. LääneEestis enam kui mujal olid levinud kadripulmad, kus kaks seltsilist riietusid pruudiks ja peigmeheks. Tervet pulmapidu enamasti ei etendatud, igatahes aga andis see andide jagamise peole hoogu ja improviseerimisvõimalusi. Näiteks sai üles tõmmata pulmalipu, jagada pulmaametid, varastada kadripruuti ja kasutada muid pulmakombeid. Kadrikarnevale ja rongkäike on Eestis korraldatud 1950. aastatest peale. Koolides ja kultuurimajades organiseeritud kadrikarnevalidel on oluline parimate maskide valimine, võistlusmängud ja tantsud. Kadri karistab
veel. Näiteks kui kuningas läks püütialt (viide Apollonile, kes oli ennustamise jumal) küsima, mida ta peaks Psychega tegema, ütles too Eduard Petiska versioonis, et ,,Vii ta lossi taga asuva kalju tipule. Seal tuleb peigmees talle järele." ning Edith Hamiltoni versioonis ,,Psyche peab tõmbama selga leinarüü, tõusma kalju tippu ja jääma üksi sinna, seal ilmub temale määratud abikaasa." Kuna tema peigmeheks on ei keegi muu, kui armastusjumala enda poeg, siis sobib kaljutipp ideaalselt nende kohtumispaigaks, sest just seda võib pidada kohaks, kus austus nii Aphrodite kui ka Erose vastu on kõige paremini väljendatud. Sama seisukoha kinnituseks on ka lause ,,Ta läks koos teenijatega mägedesse, kus jumalannal oli pilvede peal loss." Seega võib järeldada, et mägede tipus asetsevates pühamutes tundsid inimesed ennast jumalannale kõige lähemal asetsevat. Samuti on
teise, põgenedes korduvalt altari eest. Vaid langetõve hoog päästab Mõskini armukadeda Rogozini noa eest. Tulemuseta püüdluste järele anda Nastasja Filippovnale hingerahu tuleb Mõskin kohutavale järeldusele ,et Nastasja on psüühiliselt haige. Pikkamööda vaibub tema armastus, jääb vaid sügav kaastunne. Endale teadvustamata armub Mõskin hoopis Aglaja Jepantsinasse, kes, nähes temas uusaja don Quijotet, on vürsti juba ammu salaja armastanud. Vürsti ja Aglaja peigmeheks ja pruudiks kuulutamise eelõhtul puhkeb katastroof. Uhket ja ennast armastavat Aglajat paneb sügavalt kannatama hoopis tema keelepeks vürsti ja Nastasja Filippovna kestvate suhete ümber. Ta sunnib Mõskinit minema koos temaga selle naise juurde ja solvab Nastasjat sel suhete klaarimisel jämedalt. Haige Nastasja hüsteeriline vastureaksioon kohutab Aglaja põgenema. Vürst sööstab talle järele, ent kui Nastasja
Majahärra- Rudolf rääkis aina ärist, mis teda õpetanud ja et äri on õieti õige korra alus maailmas. Irma ütles ,, Tulevikus tahan ma tiksuda nagu kell, sest ka mina armastan korda". Majas ei oldud veel kordagi toimunud ühtegi lõunatamist, kuna sel ajal oli härra linnas toimetanud ja ega Irma tegelikult ei osanudki lõunat teha. Räägiti palju elust, armastusest, kõlbelisusest jms. Rudolf oli tundnud huvi Irma meeste kohta, see peale tembeldas Irma Eedi enda peigmeheks, samas mainis aga ära, et tegu on ühepoolse armastusega. Majas leidis natukese aja möödudes aset esimene koos lõunatamine ning Irma küünitades millegi järele kapi otsas- köögis, tõmbas Rudolf Irma äkitselt enda embusesse, surudes oma nina tema rindade vahele ning tugevalt kinni hoides, enda kaitseks haaras Irma lähedal oleva kastruli/ kopsiku ja virutas sellega hea tou mööda Rudolfi pead nii, et see puht oimetu oli
Musikaalse nime päris ta oma vanematelt. Diane sündis 3. septembril 1499 hoopis Kagu-Prantsusmaa väikelinnas nimega Saint-Vallier-sur-Rhône. Tema vanemad olid tavalised provintsiaadlikud. Diane'i isa Jean de Poitiers oli vikont 3. Vanemad andsid oma ainsale lapsele nii hea kasvatuse ja hariduse, kui oskasid. Kui Diane sai 15-aastaseks, hakati talle abikaasat otsima. Nagu aadliperedes ikka, läksid käiku tutvused. Peigmeheks valiti lesestunud Louis de Brézé, kes oli pruudist küll 36 aastat vanem, kuid kelle soontes voolas kuninglikku verd. (Mees oli kuningas Charles VII ühe sohilapse poeg.) Kui Diane oli abielludes 15-aastane oli tema mees juba 51 aastat vana. Meie kangelanna olekski jäänud tundmatuks provintsidaamiks, kui tema isal Jean de Poitiers'l poleks 1514. a tulnud pähe end Lõuna-Prantsusmaal puhkenud mässuga siduda. Mees arreteeriti ja mõisteti pikema jututa surma
391 Ta ei olnud enam nii elav, nii vallatu, kui ta Kuimetsas olnud, ei ka nii elutu ja tuim, nagu seda Tallinnas nätud, vaid rahulik, tõine, sagedasti mõtes. Majatalituse eest kandis ta veel suurema agarusega hoolt, oli võ oraste vastu kõus lahke ja viisakas, aga ei armastanud ise võ orsil käa. Kehalikult õtses ta päast tervenemist täes, küses neitsilikus ilus. Risbiter käs teda iga päv vaatamas, sest oma arust oli ja jä tema ikka Agnese peigmeheks, olgu kül, et tüarlapse tuju teda mõeks ajaks «nurka kuivama pannud». Agnes oli sestsaadik, kui isa mitte enam väivaldselt laulatamisega peale ei känud, Risbiteri vastu samasugune nagu teistegi küaliste vastu, see on üesugune lahke ja viisakas, lubas enesele «sina» üelda, aga üles ise junkrule ikka «teie». Üel päval üles Risbiter naljatades: «Kas usud, Agnes, sa oleksid ammugi minu õnelik abikaasa, oleksin mina kaval tahtnud olla.»
annaabi.ee 
