Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7
liselt läbi uurimata. Siin on muidugi omad objektiivsed paratamatused – kuni II maailma- sõjani polnudki nagu põhjust sellega tegelda, nähtus ise oli nii uus, kõik oli meeles ja puudus piisav ajaline distants objektiivse hinnangu andmiseks. Tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku, paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik, sageli üsnagi tõrjuv ja kohati vaenulik. Selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud mitte ainult meil. Džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsi- semat väärtust, isegi tema sünnimaal USAs. Siis tuli sõda, hävitades suurema osa dokumente ja helisalvestisi ning paisates muusikud, s.t elava mälu, mööda maailma laiali
kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?" ,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga. ,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda.
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu. Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kés aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, niihästi saali publiku kui ka platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad zestid, kiikav naer ja irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega 12 ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb kannatlikult ootamist taluda. «Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
