teinud koostööd ka saatejuhi ja parodistina. Ott Sepp kirjutas stsenaariumi poliitilisele satiirilisele telesarjale "Riigimehed" (2010), kus tal oli episoodiline roll turvamehena. 11. augustist 2000 on Sepp Reformierakonna liige. Rollid Eesti Draamateatris 2004 Kaj Jevgeni Švartsi "Lumekuningannas" 2005 Rudolfo Mart Kivastiku "Savonarola tuleriidas" 2005 Visak Oskar Lutsu / Priit Pedajase "Kevades" 2005 sõdur William Shakespeare'i "Othellos" 2006 Bernard Arthur Milleri "Müügimehe surmas" Vanemuise teatris 2003 Stepan Ševõrjov, Djakov Tom Stoppardi "Utoopias" (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 21. lennu bakalaureusetöö) 2006 Altermann Andrus Kiviräha "Teatriparadiisis" 2006 Pietro Toomas Hussari / Gabriel García Márquezi "Sajas aastas..." 2006 Prints, Poiss, Röövel Olav Ehala / Leelo
Retsensioon P. Pedajas ,,Kõik on täis" 22. oktoobril külastasin Kuressaare Linnateatrit, kus etendus Priit Pedajase lavastatud näidend ,,Kõik on täis". Lavateos kajastas restoranis töötava administraatori tavalist rasket tööpäeva, mis nõuab head suhtlemisoskust ja rahulolu säilitamist. Näidend algab tegelase tööle tulekuga ja lõpeb sealt lahkumisega. Teose lavastaja Priit Pedajas on silma paistnud oma väga hea staaziga, olles lavastanud palju näidendeid alates juba 1979. aastast ja samas pälvinud palju preemiaid. Minu arvates oli lavastaja töö väga hea ja nauditav
Pedajas ja Mart Karus all. Looming Kirjanduslikke katsetusi alustas Albert Kivikas luuletuste kirjutamisega, mida ta avaldas Andres Kamseni kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all ajalehes Sakala.Samuti ilmus ajalehes Sakala ka Kivikase esimene proosakatsetus veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedajase nime all. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehe toimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe teisi jutustusi ja soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku. Looming Tema esimene lühijuttude kogu "Sookaelad" anti trükki sügisel 1918, kuid osa sellest hävis sõjas ja autor pidi puuduva osa uuesti kirjutama
Avandiga (lisa 2), kellega on teinud koostööd ka saatejuhi ja parodistina. Ott Sepp kirjutas stsenaariumi poliitilisele satiirilisele telesarjale ,,Riigimehed", kus tal oli episoodiline roll turvamehena. 11. augustist 2000 on Ott Sepp Reformierakonna liige. 3 Ott Sepa rollid Eesti Draamateatris · 2004 Kaj Jevgeni Svartsi "Lumekuningannas" · 2005 Rudolfo Mart Kivastiku "Savonarola tuleriidas" · 2005 Visak Oskar Lutsu / Priit Pedajase "Kevades" · 2005 sõdur William Shakespeare'i "Othellos" · 2006 Bernard Arthur Milleri "Müügimehe surmas" 4 Ott sepa rollid Vanemuises · Stepan Sevõrjov, Djakov Tom Stoppard "Utoopia" (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 21. lennu bakalaureusetöö, 2003) · Altermann Andrus Kivirähk "Teatriparadiis" (2006) · Pietro Toomas Hussar, Gabriel Garcia Marquez "Sada aastat..." (2006)
Robin Soolind Teatrietenduse retsensioon Becky Mode ,,Kõik on täis" Käisin 27. novembril Eesti Draamateatri väikses saalis vaatamas Priit Pedajase lavastatud monoetendust ,,Kõik on täis". Esmakordselt etendus antud näidend 18. jaanuaril 2008 Eesti Draamateatri maalisaalis. Lavateos kajastas restoranis töötava administraatori tavalist tööpäeva, mis nõuab head suhtlemisoskust ja rahulikkuse säilitamist. Näitemängu põhieesmärgiks oli panna vaatajaskond naerma, kuid samas näidata, kui raske, keeruline ja väsitav võib olla üks tavaline tööpäev. Näidend algas tegelase tööle tulekuga ja lõppes sealt lahkumisega
1935-1938 Ajalehe Uus Eesti kultuuriosakonna juhataja 1935-1938 Eesti Draamateatri dramaturg 1938-1940 Teater "Estonia" dramaturg 1941-1944 Ajalehe Eesti Sõna toimetaja 1941-1944 Eesti Kirjanikkude Liidu esimees Esimesed katsetused Avaldas luuletusi Kamsei kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal Sonett "Kevadine külm" ning veste "Vanad ja noored" ilmusid ajalehes Sakala A. Pedajase nime all Novell "Lembit" avaldati ajalehes Postimees Ühijuttude kogu "Sookaelad" ilmus pseudonüümi Mart Karus all Futuristlikud teosed 20. Sajandi esimesel poolel hakkas Eesti kirjanduses levima futurism, mis oli eelkige mõjutatud vene kirjanike loomingust. Koostöös Erni Hiirega ilmus kogumik "Ohverdet konn", Kvikalt oli koondteoses kolm proosapala "Kantselei", "Sinfoonia" ja "Rattasõit"
Fakt, et noormees näitekunsti õppima pääses, oli üllatuseks nii Sergole endale kui ka kaaslastele. Positiivsest uudisest teavitas noormees oma vanemaid sõnadega "Nüüd saab minust näitleja". Karjäär Neljaaastase õppimisperioodi jooksul jõudis Sergo Vares kaasa teha mitmetes kooli lavastustes. Esimene 22. lennu etendus mängiti 19. märtsil 2004 Eesti draamateatris, kui kursusejuhendaja Priit Pedajase lavastajakäe all jõudis lavale Madis Kõivu "Finis nihili". Pool aastat hiljem esietendus William Shakespeare'i "Suveöö unenägu", kus sisenemine haldjametsa oli paras pähkel nii tegijatele kui vaatajatele. 2005. aastal sai lavaküpseks neli lavastust. Lisaks etendustele "Tom Cruise ja liblikad" ja "Loomade farm" lõid lavakunstikooli üliõpilased kaasa pärimusteatri Loomine mängus Kalevala ainetel loo pealkirjaga ,,Lemminkäinen" ning Anton Tsehhovi teoses "Kirsiaed".
"Odamehe" kirjastusse. 2.1. Esimesed katsetused Kirjanduslikke katsetusi alustas Albert Kivikas luuletuste kirjutamisega, mida ta avaldas Andres Kamseni kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 30. märtsil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivikase esimene proosakatsetus veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedajase nime all. Tartu kommertskooli päevil tegi Kivikas aktiivselt kaastööd kooli ajakirjale Muusa. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehe toimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe teisi jutustusi ja soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku.
ajaloo lavatõlgendused. Jaan Kruusvalli «Pilvede värvide» (1983) mängimine sügaval stagnaajal on tundunud imena, sest lavastus räägib eesti rahva põgenemisest läheneva Punaarmee eest vabasse läände. «Vaikuse vallamaja» (1987) sai juba peaaegu vabalt rääkida nõukogude korrast, metsavendadest ja küüditamisest. 1990. aastaid eesti teatris on nimetatud ka Madis Kõivu suure tuleku kümnendiks ning seda paljuski tänu Priit Pedajase lavastustele Eesti Draamateatris. Ajal, kus majandusraskustes teatrid tegelesid usinalt publiku meelelahutamisega, tõi Pedajas lavale Kõivu kaks filosoofilise koega draamat ning modernistliku mälu-uuringu «Tagasitulek isa juurde» (1993), mida käis vaatamas üle 12 000 inimese. Sajandivahetusel löövad draamateatris laineid aga juba Andrus Kivirähki näidendid. Eriliseks sündmuseks rahvusliku mentaliteedi uurimise ja õõnestamise vallas kujunes Kivirähki «Eesti matus»
Tema lavastustes esines ka popkultuuri elemente. Ta viljeles noorteteatrit. Vahel võib leida ka rahvuslike motiive. Nende 2 lavastaja looming on väga erinev. Üks pooldab rahvuslikust, folkloorsust ja siirust, teine aga lahkab sots-poliitilisis teemasid. Nende ühiseks jooneks olid nende uuendused teatris. Kumbki ei lavastanud vana malli järgi. Igaüks neist tõi teatrisse midagi uut ja huvitavat. 14. Juhan Viidingu, Lembit Petersoni, Priit Pedajase teater 1970.-1980. aastail: tooge välja sarnased jooned, iseloomustage lähemalt ühe lavastaja teatrikeelt. Nende kolme lavastaja sarnased jooned on täpne plastika, liikumised, oluline roll muusikal. Tähtis on kunstiline vorm, esteetilised väärtused. Igal lavastajal on täpne ettekujutus lavakujundusest. Näitlejate mäng oli teatraalne, mänguline. Nende teatrid on alternatiivsed, eetilised.
reaktsiooni nii publikult kui ka kriitikalt. Tema teatrikeel oli varasemast kahtlemata teatraalsem. Komissarov oli veendunud marksist. Ta pooldas kommunistlikke ideaale ja vaateid, oli ta kriitiline nõukogude printsiipide osas. Nõukogude suhtes olid tal kriitilised lavastused. Ta kasutas popkultuuri elemente. Komissarovi teater oli poliitiline, valitses rämedus ja lürism. Kohati võisid esineda publikut traumeerivad ja shokeerivad stseenid. 14. Juhan Viidingu, Lembit Petersoni, Priit Pedajase teater 1970.-1980. aastail: tooge välja sarnased jooned, iseloomustage lähemalt ühe lavastaja teatrikeelt. Kõne ei olnud olmeline vaid poeetiline ja musikaalne, eriliste intonatsioonidega. Oldi minimalistlikud ja täpsed. Loodi mõjuv atmosfäär tekitati vastav meeleolu ja õhustik. Oluline oli ka, et välisdramaturgia kõrval eesti dramaturgiat lavastataks. Nende lavastustes on näha
annaabi.ee 
