Filmi miljonikroonilist eelarvet peeti tudengifilmi jaoks muinasjutuliselt suureks, mängufilmi jaoks aga liiga väikseks. "Päris suur mängufilm see ikkagi pole," kinnitas ka üks linaloo autoritest Tõnis Leht. Kuid Eesti filmisõpradel tasub rõõmustada, sest tuleva aasta sügisel jõuab kinodesse ehtne mängufilm "Mäss", mille eelarve küündib 24 miljoni kroonini. Täispikk linateos keskendub 1924. aasta 1. detsembri kommunistlikule riigipöördekatsele Tallinnas. Peaosalisi, värskelt abiellunud armastajapaari, hakkavad kehastama Sergo Vares ja Liisi Koikson. Filmi rezissööri Asko Kase sõnul peeti peaosaliste valikul silmas eelkõige nende omavahelist sobivust. ,,Testisime mitmeid väga häid Eesti näitlejaid. Otsisime tüüpe, kes täidaksid ekraani oma säraga ning sobiksid filmi ajastusse," sõnas Kase. Liisi paistis rezissöörile silma oma eheduse ja siirusega. Sergo puhul arvati, et ta on oma näitlejatalenti juba mitmetes etendustes
Jüri Nael, lavakunstnik Ann Lumiste, kostüümikunstnik Gerly Tinn ja grimmikunstnik Tiiu Luht. Peaosades mängisid Chalice, Hanna-Liina Võsa, Tõnis Mägi, Kaire Vilgats, Andrus Vaarik, Mikk Saar jt. Kaasa tegid suur muusikalikoor, tantsijad ning XXI Sajandi Orkester Erki Pehki dirigeerimisel. Muusikal esietendus 16. novembril 2007 Linnahallis, aga mina käisin seda vaatamas 17. novembril kell 14.00. Kuna tegemist oli muusikaliga, siis nägi laval sama palju laulmist kui tantsimist. Peaosalisi oli üpris mitmeid, aga enim meeldis mulle Chalice. Ma ei tundnud teda alguses äragi, tema laulud olid võõrad ja Chalicile mitte iseloomulikud. Mind pani imestama ka see, et ta suutis kohati üllatavalt kõrgelt laulda. Ma pole kuulnud, et Jarek Kasar just ooperilaulu tunde oleks kuskil võtnud. Selles muusikalis tuli tal see aga vägagi hästi välja. Teised peategelased meeldisid mulle samuti. Tegelikult said selles muusikalis kokku palju selliseid artiste, keda kuskil mujal koos ei näe
Kui väideti, et Strandberg oskab paremini näidelda ja Suviste paremini laulda, siis ma isegi nii ei ütleks. Suviste oskas mängida täitsa kenasti ja hääl on tal ka ikka võimsam. Samas ei meeldinud mulle, et ta Sandy loos nii kangesti improviseerib ja dünaamikat muudab (küll valjemini, küll järsult vaiksemalt), seal on Võigemasti versioon endiselt mu lemmik. Osatäitjad. Nagu öeldud, olid enamus osatäitjatest üldsusele tundmatud nimed ja näod. Ainus tuntud nimi peale peaosalisi oli Piret Krumm (kuigi ma ise ei olnud teda kuskil varem näinud). Tema mängis Rizzot ja osatäitja oli lahendatud nagu filmis – võib-olla siiski mingi kohustus, kui autoriõiguseid ostetakse? Kui teised tegelased nägidki enamvähem lapsukesed välja, siis tema tundus veidi vanem – samas, miks mitte? Tema Asju hullemaid on veel oli nii hästi tehtud, et nutma puhkemise koht (“võiksin kurta silmad vees – seda eales ma ei tee” – kui ta “sõnu välja hääldada ei suutnud”),
"parim enne" möödumist ("Postimees"). Sellegipoolest oli lavastus menukas, linnahallis mängiti seda ligi 20 korda. Aasta pärast Eesti lavastust tuli muusikal lavale ka Helsingi Linnateatris, kus osalesid samades rollides Koit Toome ja Lauri Liiv, neile lisaks koorilauljatena veel ka Evelin Samuel ja Mikk Saar. Suvel 2003 etendas Eesti trupp "Miss Saigoni" ka Saksamaal ja Luxembourgis, kuid enamik peaosalisi oli neil etendustel siiski teistest riikidest. Aida Aida on muusikal, mille muusika on kirjutanud Elton John ja laulusõnad Tim Rice. Aidat on mängitud Atlantas (1998), Chicagos (1999), Broadwayl (2000), Amsterdamis (2002) ja Tartus (2003). Aidat esitati esimest korda 1. aprillil 1996 Disney kompanii juhtidele New Yorgi teatris New Amsterdam Theatre, mille Disney kompanii ostis ja renoveeris. Lauludest tehti demoülesvõte Elton Johni esituses. 16
jalg seda teed esimesena puutus? Teed looklevad, ronivad mäkke, laskuvad alla orgu, kannavad endal. Teed on kui mõtted. Teed kannavad endas valikuid. Tee on kui raamat, mida mööda käies me seda loeme, seda tundma õpime. Tee on kui laul, kui luuletus, mis juhatab meid me teel. Filmis "Nipernaadi" täidab üht peaosa tee. See rändaja eluhoone, nagu Ernst Enno oma "Rändaja õhtulaulus" kirjutab. Peaosalisi on teisigi Eesti, unistus vabadusest, nimetu tegelikkus. Tee on nende ühendaja. Heidame pilgu ülal mainit laulu ja püüame kõndida läbi ühte teed Nipernaadi kõrval, erinevates aegades, erinevates kultuuritüüpides: Ma kõnnin hallil lõpmata teel
nuuksuma. Ta silmapiir oli uuesti tumedaks muutunud. Preester omakorda jõudis kobades oma kambrini. Nii kaugele oli siis asi arenenud! Dom Claude oli Quasimodole armukade! Mõtliku näoga kordas ta oma saatuslikku lauset: «Keegi ei pea teda saama!» 2 2 1 KÜMNES RAAMAT 1. BERNARDINS'I TÄNAVAS TULEB GRINGOIRETLE PÄHE MITU HEAD MÕTET Kui Pierre Gringoire nägi, kuhu poole asi hakkab kalduma, ja veendus, et selle draama peaosalisi ootab kindlasti köis, võllasammas või muud ebameeldivused, pidas ta paremaks mitte vahele segada. Hulgused, kelle keskele ta elama oli jäänud ja keda ta lõpuks siiski kõige paremaks Pariisi seltskonnaks pidas, polnud lakanud huvi tundmast mustlastüdruku vastu. Gringoire leidis selle väga loomuliku olevat inimeste poolt, keda nagu Esmeraldatki Charmolue ja Torterue ootasid ning kes mitte tema kombel peegasuse tiibadel fantaasiavalda ei lennanud
annaabi.ee 
