kristlikud võimuorganid. Inkvisiatsiooni või tema tegevusele vastuhakkamine võis süüdlase õige kähku tuleriidale viia. SÜÜDISTUS Selleks, et kedagi vastutusele võtta. oli loomulikult vaja teatavaid põhjendusi. Usuküsimustes kõlbal niisuguse põhjendusena see, kui üks inimene süüdistas teist ketserluses, ketserlusele kaasatundmises või ketserite abistamises. Inkvisitsiooni jube kuulsus lõi elanike hulgas hirmu ja terrorit, mis omakorda sünnitas hulgaliselt pealekaebusi, mille enamiku aluseks olid väljamõeldud või juhmid ning naeruväärsed kahtlused. Inkvisitsioon jaotas pealekaebajad kahte liiki: need, kes esitasid konkreetseid süüdistusi ketserluses ja need, kes viitasid ketserluses kahtlustatavatele. Pealekaebajateks kui ka süüdistajateks võisid noorukid olla alates neljateiskümnendast eluaasatst ja tütarlapesd alates kaheteistkümnendast eluaastast. Tavaliselt konfiskeeriti süüaluste vara kohe peale süüdistust. JUURDLUS
võimalus ebalojaalsete isikute peale kaebamiseks. Üle kogu maa kuulasid lihtsad mehed ja naised hoolega oma sõpru, naabreid, juhuslikke möödakäijaid ja isegi oma sugulasi, et püüda halba sõna kuninga ja kuninganna kohta. Kui keegi kuulis kurje sõnu, nõuti pealtkuulnutelt kuuldu vandega kinnitamist. Siis läks informeerija lähima rüütli või lordi juurde, kes pidi kuuldu kuningani toimetama. Ei olnud nuhke ega palgalisi informaatoreid, kuid pealekaebusi tuli sadade viisi. Inimesi ähvardati pidevalt, et kui nad peaksid kuuldu enda teada jätma, siis on oodata karistust. Eluolu Kunigas Henry VIII aegne eluolu oli kohutav. See oli muidugi juba varem, tema isa valitsemisajal nii, kuid paranemist ei olnud ikka näha. Keskaegses õukonnas puudusid ka kõige algelisemad mugavused. Kuninga lossid olid alati külmad ja rõsked ning ainsaks soojaallikaks oli tuli kaminas
Seda arutati Keskkomitees ja kui I versioon aruandest ei olnud nende arvates sobilik, tuli parteijuhil ja tema meeskonnal sellega edasi tegeleda (tihti eelnes lõppvariandile 2-3 mustandvarianti). See oli Moskva jaoks ka dokument, mida oli vajadusel võimalik edukalt liiduvabariigi parteijuhi vastu ära kasutada. NT: Karotamm suhtus aruannete kirjutamisse tõsiselt – lasi kokku koguda erinevat infot jms. „Valvsate kodanike“ teenete kasutamine – Soositi kõikvõimalikke pealekaebusi. Partei põhikirjas oli isegi kirjutatud, et iga parteiliige peab puudustest ühiskonnas ette kandma. Selline pealekaebamine oli muudetud normiks. Võim ka reageeris kõikvõimalikele kaebustele väga tõsiselt. ÜK(b)P KK Eesti Büroo. Baltikumi sovetiseerimine Ida-Euroopa arengute kontekstis. Sovetiseerimisprotsessi teostamisel Ida-Euroopas ja Balti liiduvabariikides kasutas Moskva sageli samu
väljaarvatud mõned allikad Moskvas. Liiduvabariigi juhtkonna "eneseanalüüsid".- Liiduvabariigi partei juhil oli kohustuslik esitada Moskvasse aasta aruanne. Polnud formaalne dokument. Toodi välja positiivsed saavutused ja ka oma vead, möödalaskmised, täitmata otsused ning pidi kõike ära põhjendama. "Valvsate kodanike" teenete kasutamine.- Partei liikmetel oli kohustus teatada kõige kohta, mis parteis halvasti toimub, kes kuritarvitab või ei täida käske. Pealekaebusi laekus Liidu vabariigi partei kohta, juhtkonna kohta. Kodanike informatsioon ei jäänud tähelepanuta, kõik kirjad saadetud Moskvasse vaadati läbi (Isegi naabrite vahelised tülid). NSVL riigireetureid hukati või saadeti Siberisse gulagi laagrisse värsket õhku hingama. Karotamm võeti ametist maha, pandi Moskvas töötama majandussektoris ning anti korter. 1953- Juutide vastane puhastus arstide seas. ÜK(b)P KK Eesti Büroo: Ülevenemaalise Kommunistliku (bolsevike) Partei
Stalini kava ja mõte oli kogu ühiskond munderdada nagu impeeriumi lõpul see oli. Kogu selle sotsiaalse etiketi aluseks oli sõjavägi, see pidi kaasa tooma selle, et õppejõud oleks saanud lisaks mundrile ja nimetuse, professor oleks olnud sõjaväe tasandil polkovnik jne. Seda ei viidud ellu, sest see oleks riigilt liiga palju raha nõudnud. Pealekaebused - nõukogude ühiskond soodustas pealekaebamist, see oli parteiliikme püha kohus. Nõukogude aja puhul oluline see, et kõiki pealekaebusi menetleti väga tõsiselt. Selle kaebamisel oli sageli väga reaalsed tulemused. 1950. a märtsipleenum - Eesti lähiajaloo murrangusündmus, juhtkond võeti maha, süüdistati kogu Eesti NSV juhtkonda Moskva poolt, kui Eestist poleks järjepidevalt laekunud kaebusi, siis Eesti süüasja ei oleks tekkinud. Moskva jaoks oli see oluline, et teistele liiduriikidele näidata, mis võib juhtida. Kui vaadata aruandeid, mis laekusid Lätist ja Leedust, siis siinne olukord oli rahulikum, puhastus
vms veendumustele, vaid konkreetsete isikute vahelistele suhetele. Ka suhtumine juutide kinnivõtmisse sõltus suurel määral mitte rahvusest, vaid konkreetsete inimeste isiklikest sidemetest. Eestlased kirjutasid Saksa okupatsioonivõimudele palve- ja toetuskirju oma sõpruskonda kuulunud juutide abistamiseks, kuid see ei andnud tulemusi. Oli ka neid, kes riskisid juutide varjamisega. See ei välistanud aga eestlaste poolt esitatud pealekaebusi, mida kasutati ära isiklike konfliktide klaarimiseks. Sellistel puhkudel oli ohvri rahvus pigem kättemaksu vahendiks, mitte aga põhjuseks. Väljaspoolt Eestit toodud ja laagritesse paigutatud juutidega oli eestlastel väga vähe kokkupuuteid. Saksa võimude ametlik represseeriv suhtumine juutidesse oli teada ja vangidega kontakti astumine ning abistamine oli rangelt karistatav. Selles olukorras pidanuks võhivõõraste juutide abistamiseks olema veelgi vähem motiive
annaabi.ee 
