Ajalooline kirjanduses käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ringi. Kangelased on enamasti reaalselt elanud või sellisena esitatud isikud, sündmused toimuvad kindlas ajaloolises keskkonnas. Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Seikluskirjandus on üks vanimaid proosaliike. Juba antiikeeposed sisaldasid jutustusi kangelaste seiklustest. Seiklustel on oma koht ka rahvaluules, eriti muinasjuttudes. Seikluskirjanduse vanimaid liike on rüütli-ja pastoraalromaanid. Rüütliromaanid andsid ainet mõne õilsa rüütli kangelasteod, mis olid mõeldud eeskujuks. Nii seikluskirjanduses kui ka ajaloolises kirjanduses räägitakse kangelastest ning kangelaste seiklustest. Vahe on neil ainult selles, et ajaloolises kirjanduses on kõik reaalselt juhtunud, seikluskirjanduses on välja mõeldud. Arvustus on sisulühikokkuvõte, milles tuleb tähelepanu pöörata kõigele, mis on tekstis oluline ning see arvustuses välja kirjutada.
kirjeldab seiklusi ja kõikvõimalikke huvitavaid lugusid kangelastest. Juba antiikeeposed sisaldasid jutustusi kangelaste seiklustest (nt. Homerose eepose "Odüsseia" peategelase Odysseuse eksirännakud Trooja sõjast koju tulles). Seiklustel on oma koht ka rahvaluules, eriti muinasjuttudes. Sealt on need kandunud kunsteepostesse (nt. Fr. R. Kreutzwaldi "Kalevipojas" peategelase käigud põrgusse ja võitlused Sarvikuga). Seikluskirjanduse vanimaid liike on rüütli- ja pastoraalromaanid. Rüütliromaanile andsid ainet mõne õilsa rüütli kangelasteod, mis olid mõeldud teistele eeskujuks. Rüütliromaani paroodiana on tuntud Miguel De Cervantese "Don Quijote". Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu. Ka siin olid tegelasteks ideaalsed kangelased, kuid seikluslikkus jäi tagaplaanile, andes ruumi tunnete ja elamuste kirjeldusele. Taasavastati seikluskirjandus 19. sajandil, mil hakati kirjutama seiklusjutte
tähtsamale, vähene tegelaste arv, ei näidata tegelaste arengut, sündmusi palju lõppeb puandiga. Novellett-novelli hästi lühike variant. Giovanni Boccaccio- peetakse kunstilise zanri rajajaks. ,,Dekameron" (kümmepäevak) raamjutustus. Teoses on kolm noormeest ja seitse noort daami, kes põgenevad katku eest villase. Seal jutustavad nad kümne päe jooksul lugusid, igaüks iga päev ühe. Sellepärast on teoses kokku 100 novelli. Renessanssi perioodi romaanid liigid: rüütliromaanid, pastoraalromaanid (teadlik, kokkuleppeline, utoopiline teos, tegelaste vahel armastus, traagilise ja kurva lõpuga), realistlikudromaanid (aluseks konkreetne ajalooline ühiskond), kelviromaanid (peetakse uusaegse realisliku romaani eelkäiiaks põnev, seiklulik, ohtlik) Miguel De Cervantes Saavedra sündis vaese aadlisoost arstiperekonnas, õppis jesuiitide kolleegiumis ja Madridis humanitaar kallakuga koolis, Hispaaniasse sõites sattus ta mereröövlita
Seikluskirjandus: Üks vanimaid proosa liike Vanimad liigid on rüütli- ja pastoraalromaanid Rüütliromaan-mõne õilsa rüütli kangelasteod, mis on mõeldud teistele eeskujuks Pastoraalromaan- kujutati idülliliselt karjaste elu.(Tunnete ja elamuste kirjeldamine) Dumas, H.Pyle Seiklusromaan põhineb huvitaval sündmustikul ja peategelane satub usutavaisse ja imepärastesse seiklustesse. Ajalooline kirjandus: Käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ringi Sündmused toimuvad kindlas ajaloolises keskonnas
oli ilus välimus, füüsiline võimekus. Vaimne ja kõlbeline täiuslikkus teevad peategelasest võitmatu, tuleb välja kohutavatest olukordadest, teda aitavad loodus ja kaaskodanikud, Jumal ja eba- ja üleloomulikud jõud. Pastoraalromaan vastas eeskätt aristokraatliku vähemuse maitsele. Kangelaste suhted olid idealiseeritud, kuigi osutusid sageli aga traagislisekski. Peene vaimuga ja ülitundelised karjused kohtusid kauni looduse rüppes, nende eesmärk oli aus abielu. Pastoraalromaanid tekkisid vastukaaluks tegelikkuse madalusele ja hallusele, ideaalse armastuse kujutlemad olid lugejale meelepärased. Kelmiromaan uusaegse realistliku romaani esimene aste. Oma nime on saanud zanr peategelaset, kelle prototüüpe- pisipetturid, valemängijaid jm selliseid- 16 saj Eu palju ringi liikus. Kirjeldades ühiskonna eri kihte ja nende keskkonda, püüdsid romaanid juhtida tähelepanu sotsiaalsetele väärtustele, ja tegid seda kriitiliselt, kasutades ka groteski
oma saatust. Hispaania renessanss 1. Renessansiromaan Romaan omandas tänapäevase kuju alles 15 saj teisest poolest. Kõige levinum oli rüütliromaan, eriti kuulsaks sai 16. Saj Hispaanias. Peegeldas ajastule iseloomulikku seiklusjanu ja selle rüütellikud kangelased kehastasid energilise, leidliku, võidutahtelise inimese ideaali. Teiseks levis pastoraalromaan. See vastas aristokraatliku vähemuse maitsele. Kangelaste suhted oli idealiseeritud, sageli traagilised. Pastoraalromaanid tekkisid vastukaaluks tegelikkuse madalusele ja hallusele, ideaalse armastuse kujutelmad olid lugejale meelepärased. Kelmiromaan ehk pikareskne romaan oli uusaegne realistliku romaani esimene aste. Oma nime sai romaanide peategelastelt ehk sulidelt, keda 16. saj Euroopas palju ringi liikus. Kirjeldas ühiskonna eri kihte ja nende keskkonda, püüdsid tähelepanu juhtida sotsiaalsetele väärnähtustele ja tegid seda kriitiliselt. Pikareskne romaan tekkis ja arenes eelkõige Hispaanias
XV saj 2. pool – romaan hakkas omandama oma tänapäevast kuju. Üleminek proosale. Renessansi enim viljeldud romaaniliik – rüütliromaan. Kangelaste rüütellikkus oli väga lähedane renessansi ideaalile terviklikust inimesest. Ka lihtsalt ajaviitelektüüri. Renessansi romaanide kujutusviis on märksa konkreetsem ja looduspärasem. Uusaja viimase tuntud rüütliromaani autor oli Cervantes – „Persilese ja Sigismunda kannatused“. Taustana ajalooline olustik. Pastoraalromaanid – tegevuspaigad veelgi kaugemal kaasaegsest ajaloolisest elust. Teadlik, kokkuleppeline utopism. Kui rüütliromaanis valitses seiklus, siis pastoraalromaan süübis eelkõige lembeellu. Sageli sees traagiline motiiv. Proosateksti põimitud arvukalt luuletusi. „Celestina“ – algselt teine pealkiri. Põhiosa arvatavasti kirjutas De Rojas. Kirjutatud näidendisarnaselt dialoogis, kuid proosas. Vaadeldud kui dialoogromaani. Võiks sarnaneda keskaegsete moraalijuttudega, kuid
B'st sai usklik, askeetlik mees, kes ütles oma teostest lahti. Viimased eluaastad pühendas Dante uurimisele (lisas sõna ,,Jumalik") 14. Hispaania teater ja romaan enne Cervantest Olulisel kohal oli rüütliromaan. Inimesed ei eristanud enam reaalsust ja kirjandust. Kuningas pidi isegi välja andma määruse, mis keelas rüütliromaanide trükkimise, kuid rahvas läks marru ning kuningas siiski muutis määrust. Taheti isegi piiblit ümber kirjutada rüütliromaanina. Populaarsed olid pastoraalromaanid (karjaseromaanid), mis olid veel peenutsevamad: ilus loodus, ilus ilm, ilusad lambad, ilusad karjused, põhiteemaks armastus, eriti platooniline. Ka pikaresksed novellid- põhitegelaseks nooruk, kes põgeneb kodust ja saab kelmuste abil tehtud meheks, üh austatud liikmeks (Nipernaadi eestist). Teater oli nii usuline (katoliku kiriku missade illustreerimiseks) kui ka ilmalik (suures osas koomiline). Usuline osa püsis teatris päris kaua, ilmalik osa tekib alles 15.saj kui on suured merereisid
Pealiskaudset ja sisutut rüütlikirjandust parodeerib Cervantes teoses ,,Don Quijote". Võrreldes keskaegsete rüütliromaanidega on renessansi romaanide kujutusviis konkreetsem ja looduspärasem, aga leidub meelelisust ja erootikat ka. Autorid lasevad rüütliromaani kangelase teekonna taustana näha ajaloolist olustikku, mis aga ei mõjuta kangelasi, kes säilitavad oma ideaalsuse teose algusest lõpuni. Kangelastel pole aega nukrutsemiseks. Põhitegevus keerleb rüütlite seikluste ümber. Pastoraalromaanid viisid tegevuspaigad kaasaegsest ajaloolisest elust kaugemale. Neid ei viljeldud massiliselt, pigem oli tegu aristokraatliku vähemuse maitse ja ideaalsete kujutelmadega. Pastoraalromaan oli teadlik, kokkuleppeline utopism. Pastoraalromaanis oli juttu armastusest. Kangelased pajatasid sageli armastuse nukrusest ja valust, tuues sisse traagilise motiivi. Pastoraalromaanid olid lüürilis-tundelise kallakuga proosateksti põimiti palju luuletusi, aga ka proosa ise oli lüüriline
annaabi.ee 
