See viib meid Mulgi häälduse järgmise erijoone juurde. · Mulgi murre on ilmselt kõige kulunum eesti murrete hulgas. Mulgimurrakutes ilmneb eriti palju hilist vokaalide kadu rõhututes silpides, nii on perenaine perenain, parandatakse parants. Vokaalide kadu haarab ka grammatilisi tunnuseid. Nii on lõunamulgis sarnastunud alale- ja alalütlev, küläl tähendab nii "külale" kui "külal", mitmuse 1. pöörde lõpp võib olla m: annam "anname", nud-partitsiibi tunnus n: kazun "kasvanud", hilise kaasaütleva lõpp võib olla k, -g: samleg "samblaga". · Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis
-о -(ь)я Naissoost -а -ы, -и nimisõnad -я -ь Kesksoost -о -а, -я nimisõnad -е Joonis 2. Vene keele grammatiline arv Vene keeles eristatakse kolme ajavormi: olevik, minevik ja tulevik. Tegusõnade aspekt on vene verbi grammatiliste kategooriate süsteemis erikohal. Tegusõnade aspektist sõltub partitsiibi, gerundiivi, tegumoe, tuleviku, infinitiivi, käskiva kõneviisi jt vormimoodustus. Vene keeles on kaks aspekti: perfektiivne ja imperfektiivne (Topkina, 2016). Tegusõna infinitiivi ehk algvormi lõpp võiks olla: -ть- говорить (rääkima), -ти- нести (kandma), -чь- беречь (hoidma) (Taskutark, s.a.). Tulevikuaja vormid jaotatakse liht- ja liitvormideks. Lihtvormid koosnevad perfektiivsetest verbidest isikuliste lõppudega
Keeldkõne: *elä+k (> *äläq > ära), *el+ket jne + imperatiiv Konditsionaal (tingiv kv) • -ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa) • Tänapäeval pöördetunnused kadumas • ksi-tunnus eesti, vadja, liivi keeles • nuks-vormid kirjakeelde Oskar Loorits (1923), kasutusele tulid 1960ndatel; analoogseid vorme siiski ka murretes (nt Mulgi rahvalauludes ollus) Kvotatiiv (kaudne kv) • Hiline, kirjakeele vorm on kujunenud oleviku partitsiibi partitiivivormist (vat-tegevusnime kaudu): ta olevat • Murretes esinemus ebaühtlane: v-partitsiip (nom/gen/par) pms eL murretes ( ta olev, ta oleva, ta olevat) , infinitiivid ja pidama-konstruktsioon pms eP murretes (olla, olema, peab olema, pidi olema), Tartumaal na- tunnus (ta olna) jt • Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub) Potentsiaal • Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline
*ülemä > *ülemi > *üleim > *ülim > *ülin > üli-. 23. Eesti keele kõneviiside ajalugu. Konditsionaal • -ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa) • Tänapäeval pöördetunnused kadumas • ksi-tunnus eesti, vadja, liivi keeles • nuks-vormid tõi kirjakeelde Oskar Loorits (1923), kasutusele tulid 1960ndatel; analoogseid vorme siiski ka murretes (nt Mulgi rahvalauludes ollus) Kvotatiiv • Hiline, kirjakeele vorm on kujunenud oleviku partitsiibi partitiivivormist (vat- tegevusnime kaudu): ta olevat • Murretes esinemus ebaühtlane: v-partitsiip (nom/gen/par) pms eL murretes ( ta olev, ta oleva, ta olevat) , infinitiivid ja pidama-konstruktsioon pms eP murretes (olla, olema, peab olema, pidi olema), Tartumaal na-tunnus (ta olna) jt • Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub) Potentsiaal • Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline
Eesti keele ajalugu Sulev Iva MRÜ 2010 Keeleajaloo uurimine • diakrooniline keeleuurimine (keele ajalooline areng, keelemuutused) • sünkrooniline keeleuurimine (keele hetkeseis) Keeleajaloo uurimise meetodid • filoloogiline meetod (eri ajastu tekstide võrdlus) • komparatiivne meetod ((sugulas)keelte võrdlus) • siserekonstruktsioon (ühe keele vormide võrdlus) Esimesi eesti tekste • 13. saj eestikeelsed tekstikatked (algus) (Henriku Liivimaa kroonika) • 16. saj säilinud eestikeelne raamat (1535) (Wanradti ja Koelli katekismus) • 17. saj lõunaeesti Wastne Testament (1686) • 18. saj põhjaeesti kogu Piibel (1739) Komparatiivne meetod: võrdlev rekonstruktsioon sm hiiri ee hiir va iir ve hir´ li iir er čejer´ mo šejer ud šir ko šir Siserekonstruktsioon üks : ühe : üht 1. *ükte : *ükten : *üktä 2. e > i /_#/: *ükti : *ükten : *üktä 3. t > s /_i/: *üksi : *ükten : *üktä 4. k > h /_t/ *üksi : ...
haridustase, seda normikeelsem inimene on. Kuna Jüri Muttika on õppinud erinevates ülikoolides ning omandanud kõrghariduse, siis võib eeldada, et põhjus, miks tema keelekasutus ei olnud normikeelest palju kõrvalekalduv, ongi tema haridustasemes. Jüri Muttikat võib pidada ka nooreks inimeseks – ta on hetkel 37-aastane –, nii et ka vanus soosib normikeelsemat kõnepruuki. 3.1. nud/nd-kesksõna Jüri Muttika kasutas kirjakeelse nud-partitsiibi asemel nd-lõpulist kesksõna kolmel korral: kahel korral mineviku kesksõnana (nt ei saand) ja ühe korra omadussõnana (õppind). Millest on tema keelelised valikud tingitud? Kuna ta tegi seda nii vähe, võib seda pidada tühiseks. Inimesed teevad väsides rohkem vigu, mis tuli välja ka Keevalliku (1994) magistritöös. Kui võrrelda nd-lõpu esinemist nud-partitsiibi esinemisega, on vahe suur: mineviku kesksõnana kasutas ta seda 23 korral (nt olen kuulnud ja ei olnud),
Liidemorfeemid muudavad tüve leksikaalset tähendust ja sõnaliiki või mõlemat (nt seis(ma) + ata > seis/ata(ma), Tunnusmorfeemid kannavad grammatilist tähendust (nt sõnavormis ela/si/me väljendab si lihtminevikku ja me mitmuse esimest pööret). Morfeemi liigid: (seotud) - sufiks ( eesti keele tunnused ja lõpud ) järelliiide - Jalga / de / le / gi - afiksid (liidetakse tüvele) - prefiksid (eessõnad) ge/macht , eba/viisakas - aufiksid (liidetakse pärast tüve) gema - tsirkumfiks (partitsiibi tunnus, tüvi keskel), - infiks (tüve keskele pannakse teine morfeem), - kliitik - tüvega nõrgemini seotud, sageli ei seostugi üldse, vaid liidetakse juba muuudetud sõnavormile v hoopis tervikfraasile. ( kellelegi kellegile) Ebatüüpiline morfeem. 7. Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, laad, eitus. · Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural.
annaabi.ee 
