Universaalideks (ld universalis 'üleüldine') nimetatakse abstraktsed objekte-omadusi, suhteid ja arve. Sõna "universaal" tähistab niisugust oletatavat identiteeti, mis on korduva iseloomuga: miski, mida paljud erinevad partikulaarid võivad kehastada ehk instantsieerida (instance tähendab inglise keeles esinemisjuhtu). Traditsiooniliselt jagatakse universaalid kahte laia klassi: omadused (properties) ja seosed (relations). Neid vastandatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele. Partikulaar on üksikmõiste, mis tähendab üksikasja. Universaalidest saame mõelda, konkreetseid objekte aga meeltega tajuda. Partikulaar on mistahes konkreetne objekt ("asi" kõige laiemas mõttes). Partikulaaridele osutavad niisugused fraasid nagu "see laud siin nurgas", "too noormees seal", "planeet Marss", "Vanemuise tänava õppehoone" jne. Kõik need väljendid peavad silmas kindlaid esemeid ja olendeid. Partikulaar hõivab kindla ruumipiirkonna kindlas ajavahemikus.
O ts ta rbe k ohas us e a rgume nt Kõik maailmas toimuv näib olevat korrapärane ja otstarbekas. Inimese loodud asjad on otstarbekohased inimese sihipärase tegevuse tõttu. Kuid otstarbekohased on ka looduslikud kehad, mille otstarbekus olema tingitud kellegi teise poolt. See keegi ongi Jumal. Universaalide probleem Universaalideks (ld universalis `üleüldine') nimetatakse abstraktseid objekte omadusi, suhteid ja arve. Universaale vastandatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele (ld particula `osake, tükike'). Universaalidest saame mõtelda, konkreetseid objekte aga meeltega tajuda. Näiteks on laud klassis konkreetne objekt, mida saame näha ja käega katsuda, kuid samas võime ju rääkida lauast ka üleüldse. Inimene, keda näeme, on konkreetne objekt, kuid me võime rääkida ka inimesest üleüldse (nt inimese mõistet defineerides). Universaalide probleem, seisneb küsimuses, kas universaalid on olemas ja kui on, siis mis mõttes nad on olemas
Aprioorset ja empiirilist teadmist põhjendatakse erinevalt. Mis on korrektne ja küllaldane põhjendus, on vaieldav. Kindlasti ei tohi aga põhjenduseks olla ilmselt ekslikud väited, väljamõeldised vms. Põhjendatuse nõuet esitades tuleb välja, et kooliharidusest jääb küllaltki vähe teadmisi, küll aga palju tõeseid uskumusi. Universaalideks (ld. k. üleüldine) nimetatakse omadusi, suhteid ja arve. Universaale vastendatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele (ld. k. osake, tükike), mis eksisteerivad ajas ja ruumis. Universaalidest saab mõtelda, konkreetseid ojekte aga meeltega tajuda. Näiteks on laud klassis konkreetne objekt, mida saab näha ja käega katsuda, kuid samas võib ju rääkida lauast üleüldse. Kõigil laudadel on midagi ühist. Universaalide probleemi suhtes kujunesid 11.-12. sajandil kolm seisukohta realism, nominalism ja kontseptualism. idee Uusajal tähistas sõna idee mõtteid, mõisteid, kujutlusi, aistinguid jms
220). b)Usun selleks, et mõista. Anselm Canterburyst(1033-1109). Üksnes usu läbi välgustatud inimmõistus on suuteline mõistma jumalikke tõdesid. c)Mõistan, selleks et uskuda. Pierre Abelard (1079-1142) leiab, et inimmõistusel on oluline roll ka usuküsimustes. 2) Universaaliate probleem a)Universaalideks nimetatakse abstraktseid objekte omadusi, suhteid ja arve TÄHTIS ! Universaaliad vestandatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele (osake, tükike). Universaalidest saame mõelda konkreetseid objekte. Universaaliate probleem seisneb sellet, kas universaaliad on olemas ja mis mõttes nad on olemas. Näiteks võib inimene olla õiglane, kuid kas on olmas ka miski, mida me võime nimetada õigluseks. Realism: universaaliad on olemas reaalselt, kas konkreetsetes asjades eraldi ja enne neid või neis asjades endis. ÜLDMÕISTED on reaalsed.
Veenduti, et usutõdesid ei saagi mõistusega haarata ('usun, sest see on absurdne'). Samuti tõdeti, et ainult usuga valgustatud inimmõistus on võimeline mõistma jumalikke tõdesid ('usun, et mõista'). Samalaadselt arvati, et inimõistusel on oluline roll usuküsimustes ('mõistan, et uskuda'). Samuti osutusid probleemiks universaalid e abstraksed objektid, mis vastanduvad konkreetsetele objektidele e partikulaaridele. Universaalidest saame üksnes mõelda, konkreetseid objekte aga ka meeleliselt tajuda. Prooviti leida vastust küsimusele, kas universaalid on olemas ja millisel moel nad vastaval juhul olemas on. See andis aluse tollase mõõdukale realismile (universaalid on olemas konkreetsetest asjadest eraldi ja enne neid või neis endis), nominalismile (reaalne on olemas vaid konkreetsetes asjades ja universaalid on üksnes sõnad) ja kontseptualismile (universaalid on vaid
*) Mõistan, selleks et uskuda (Intelligo ut Credam Pierre Abelaerd 1079-1142) leidis, et inimmõistusel on usutõdede mõistmisel suur tähtsus ning ilma mõistuseta ei suuda ka mõista usku. -) Universaaliate probleem universaal tuleneb ladina sõnast universalis ehk üleüldine ning mõistena tähendab, et universaaliad on abstraksed objektid (nt omadused, suhted, arvud) ehk üldmõisted ja neid vastandatakse konkreetsetele asjadele ehk partikulaaridele. Seal juures oli ka kaks küsimust: Kas universaaliad on olemas? Kui nad olemas, siis mis moodi nad on olemas? Tekkis siis kolm vaidlevat koolkonda (seda vaidlust nimetati universaaliate tüliks): *) Realism ladina keeles tuleneb see sõna Res'ist ehk asjast/pointist/tegelikusest. Realistid ütlesid, et universaliad on olemas päriselt, reaalselt. Nad omakorda jagunevad radikaalseks- ja mõõdukaks realismiks:
annaabi.ee 
