aastast ENSV Siseministeeriumi Arhiivide Osakonnana, millele allusid kõik riiklikud arhiivid. 1960 reorganiseeriti ENSV Ministrite Nõukogu juures asuvaks Arhiivide Valitsuseks. 1981. aastast Arhiivide Peavalitsus. 1990 reorganiseeriti Arhiiviametiks. 1996 Riigikantselei arhiivide osakonnaks, mis likvideeriti 1999 seoses Rahvusarhiivi loomisega.Sõja järgselt jätkasid tegutsemist riiklikud keskarhiivid: Riigiarhiivist sai ORKA, Riigi Keskarhiivist RAKA. Uue struktuuriüksusena tekkis juurde Parteiajaloo ja Parteiarhiivide süsteem, üleliidulise tsentrumiga Moskvas. Seda juhiti NLKP KK juures asuvast marksismileninismi instituudist. Filiaalideks parteiajaloo instituudid Eestis, mille alla kuulus parteiarhiiv.1944-50 oli ENSV RAKA direktoriks Voldemar Miller.1950. aastatel tehti arhiivides ideoloogilist puhastustööd. Lisaks ebaso- bivate isikute vabastamisele viidi läbi ka makulatuurikampaaniat, II maailmasõja mõjud arhiivinduse arengule tervikuna.
Riiklikud tellimustööd ja toetussummad andsid teatritele võimaluse enda tööd jätkata ning rahalistest probleemidest kõrvale hoida. Küsimus on nüüd muidgi siinkohal see, kuidas mõjus see kultuurile ning teatri üldisemale seisule ja arengule. ,,Teatrivallas rõhutati tavaliselt Stanislavski ja realismi tähtsust; mõlemaid oli ju kroonusunnita ennegi tunnistatud. [---] Kuid kaasaminejatelgi oli sageli raske taluda neid kõikjale (ka teatritesse) tehtud punanurki, parteiajaloo lühikursust järavaid poliitõpperinge, teatritevahelist sotsvõistlust jm. karikatuurset jama. Organisatsiooniliselt oli tähtsaimaks muutuseks teatrite vanade alusseltside sulgemine ja otsese riigialluvuse kehtestamine (natsionaliseerimine). Nii majanduslikud kui kunstilised otsused tulid nüüd komparteilt, väliseks vahepuhvriks algul Haridusministeerium, mis pidi haldama ka kultuurielu. [---] Draamateatri tööd kitsendas lisaks see, et ta pidi oma ruume ja esinemisaegu jagama
Idee oli tagada ideoloogiline puhtus kõigis eluvaldkondades. Sel eesmärgil korraldati kampaaniaid ja pseudoteaduslikke diskussioone. 1944. aasta otsusega algas võitlus kodanliku natsionalismiga, mis kulmineerus 1950. aasta märtsipleenumiga (Moskva poolt vaadatuna: Eesti süüasi), mille mõte oli lõpetada kohalik omaalgatus. Uus ajalookäsitlus 1946 loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1947 selle sisse Ajaloo Instituut, samal aastal alustas tegevust EKP Parteiajaloo Instituut. Esialgu oli plaan välja anda kaheköiteline Eesti ajalugu, 1950. aasta järel kujunes idee anda välja üks lühike ja kolmeköiteline põhjalikum käsitlus. 1952 ilmuski lühike, kuid Stalini surma järel oli jällegi uut vaja. Koolides ja TRÜ-s viidi sisse uued ained. TRÜ-s marksismi-leninismi aluste kateeder taastati 1944 (loodud 1940), 1956 nimetati see ümber NLKP ajalooks. Kultuuritegelaste allutamine nõukogude kultuuripoliitikale
korda). Kartoteek hävis peale NSVL lagunemist. Eesti KK Partei Ajaloo Instituudi ülesanne oli materjalide uurimine ja kogumine, klassiku tööde tõlkimine ja kohalikus keeles väljaandmine. Lenini ja Marksi teoste tõlkimine ja väljaandmine. Täpne tõlge, kuidas kindlat sõna tuleb õigesti tõlkida. Hiljem lisandus partei uurimise ülesanne. 1980ndatel institutsioonis oli 51 töötajat. 1947-1948, Ivan Käbin esimene parteiajaloo instituudi juht. Joosep Saat, 1948-1956, uuris kuidas 1917 enamlaste pööre võttis aset Eestis. Aleksander Panksejev, 1960-1984, kõige kauem olnud parteiajaloo instituudi juht, pani lõplikult paika ENSV parteiajaloo uurimise. Kõrgkoolide partei ajaloo ja teadusliku kommunismi kateedrid: Uue reziimi omaste ainete lisamine, mis toetas sovietseerimis protsessi. Tähtsaim aine oli marksismi teooria alused, mida hiljem hakati kutsuma NLK ajalooks. Ülevaade
Kui algselt jätkasid ülikoolis varasemad õppetoolid (eestiaegse malli alusel). 1949. aastal likvideeritakse mitmed kateedrid, ka eesti ajaloo, kunsti, arheoloogia kateeder ning kogu õppe- ja teadustöö koondus alates 1950. aastast üldajaloo ja NSV Liidu ajaloo kateedritesse. Eesti ajaloo kool ja NSV Liidu ajaloo kateedri alla. Ülikooli ajaloo-osakonna ülesanne õpetamine ja kateedri ettevalmistamine, põhiosas just ajalooõpetajate ettevalmistamine. Ajaloo Instituut (AI) ja Parteiajaloo Instituut (PAI) AI 1947-50 Richard Kleis 1950-51 Gustav Naan – jõuline sovetiseerimisprotsess, üdini stalinistlik ajalookäsitlus. Enne seda oli päevakorral eesti ajaloo õpiku koostamine jms, mitte ENSV ajalugu. Hiljem tegutseb kosmoloogiavallas, muretseb iibeküsimuste üle; pidi koostama 2 eesti ajaloo üldkäsitlust: 1 üheköiteline ja 1 kolmeköiteline. 1952. aastal avaldatu „Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani)“
õiguskaitsesüsteemis olla midagi vaieldavat, sest see on Jüri Saarele keskkond "milles me elada tahaksime". EESTI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM TEGUTSEB RUUMIS, MILLE ON KUJUNDANUD "VÕITJA VÕTAB KÕIK" MENTALITEET, kus opositsiooni (hetkel Keskerakond ja EKRE; poliitiline olukord muutus juba järgmisel nädalal) halvustatakse ja sildistatakse, aga valitsusparteide tegelaste mastaapsed mahhinatsioonid võidakse maha vaikida. Kõigil reziimidel ja valitsustel on ikka olnud palgal parteiajaloo, poliitökonoomia, tõelise demokraatia, revolutsioonilise õiguskorra jne professoreid, kelle ülesandeks on olnud süsteemi põhjendamine ja kriitika eest kaitsmine, aga ma ei taha, et Eesti NSV mudel kloonitakse ka EV-s. Ootaks, et akadeemiline tase ei laseks ennast ära kasutada pisirikkumiste suureks puhumisel, nii et selle varjus kaoks tähelepanu tuhat kuni sada tuhat korda (sõna matemaatilises mõttes) suurematele-ohtlikumatele korruptsioonikuritegudele. Aga võta näpust.
aastatel leidis aset ka KirdeEesti vastloodud EKP küla. Ühtlustamise käigus liideti pisikülad Keskkomitee Parteiajaloo Instituudi direktoriks, mis ühtlasi tähendas tema eemaletõrjumist keskkomitee aparaadist. ta septembris NLKP Keskkomitee esimeseks Sellegipoolest sai Käbinist 1948. aastal EKP sekretäriks saanud Hruštšov.kes aktsepteeris Keskkomitee ideoloogiasekretär ning 1950
annaabi.ee 
