ÕS- ist saab kontrollida vaid õigekirja Vältevaheldust ja sõnade käänamist saab ka kontrollida. Peale eestikeelsete sõnade esitab ÕS ka üksikuid võõrkeelendei koos eesti vaste või seletusega ja ÕS esitleb ka sõnade paralleelvorme. ÕS- ist võib kasutada kõiki sõnu Kasutades võõrsõnu, mis ei sobi sinu kirjandi konteksti, võivad tulla stiilivead. Loogsulgudes antud sõnad on vananenud ja neid ei tohi kasutada. Raamatuid pole vaja, piisab kokkuvõttest Kui süvenenud lugemist hakkab asendama sirvimine,
uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult de-mitmus, sid-partitiiv, -ivad). Tekkisid uued terminid: kääne, käänamine, pööre, pööramine, lihtajad, liitajad, ainsus, mitmus, käändenimetused jne. 20. sajandi algukümnendeil oli eesti kirjakeele arendamises kolm suunda: 1) uuenduslik (Aavik, Grünthal) eesmärgiks oli keelt rikastada kõigil võimalikel viisidel ning saada materjali selleks ka väljastpoolt; 2) konservatiivne (Jõgever, Leetberg) püüti uuendustest hoiduda;
keelesuhtlusest. 1960 Vabariiklik Õigekeelsuskomisjon (VÕK), viimaks kirjakeele normingud tegeliku keelekasutusega vastavusse esimene koosseis * tulemusteni ei jõudnud *töö soikus 10 a pärast keeleküsimused taas aktuaalsed 1972 uus õigekeelsuskomisjon, ülesandega * valida ja kinnitada 1976.a sõnaraamatusse sobivad keelendid hakati rõhutama keelekorralduse soovituslikkust, lubama paralleelvorme (de- ja i-mitmus) 1976 ÕS – omas ajas pöördelise tähtsusega 1979 VÕKi kolmas koosseis * keelenormide õpetamine koolis, lihtsustamise vajadus Siit: tegeliku keelekasutuse jälgimine + normingute reeglipärastamine 1979 – 1983 tegi VÕK palju otsuseid, lähendamaks norminguid tegelikule keelekasutusele Otsused „Kirjakeele teatajas 1979-1983“, näit tegelema-tüübi rööpvormid: tegeleda-tegelda Kirjakeel taasiseseisvunud Eestis
Laeefekt: Sõltuva muutuja väärtused on kõik maksimaalsed Põrandaefekt: Sõltuva muutuja väärtused on kõik minimaalsed 19. Uuringu reliaablus: reliaabluse liigid ja tagamise viisid (loeng, õpik) Käitumise mõõtmise järjekindlus Liigid: Kordusmeetod tehakse sama testi kaks korda suhteliselt lühikese intervallide jooksul Paralleeltestimeetod - testi reliaabluse leidmine viisil, kus kahel testimiskorral kasutatakse testi paralleelvorme (nt harjutamisega seotud parema saavutuse vältimiseks) Poolitusmeetod - testi reliaabluse leidmine viisil, kus testi ülesanded jaotatakse juhuslikuks kaheks grupiks ning leitakse korrelatsioon nende testiosade vahel Statistiline - väljendab seda, milline osa tulemustes on juhusel 20. Uuringu valiidsus: valiidsuse liigid ja tagamise viisid (loeng, õpik) Viitab eelkõige uuringutulemuste sisulisele täpsusele ja õigusele Liigid:
17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet. 1710-1720 Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eesti - muu keele sõnastik. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. 1715 Uus Testament Forseliuse - Hornungi ortograafias. Uuendusmeelsed (Bengt Forselius, Johann Hornung) nõudsid ortograafia reeglistamist ja vastavust rahvakeelele. 1732 Anton Thor Helle ,,Kurtzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa tõlgetega), kohanimesid, taimenimetusi (esimene eesti erialasõnaloend). Oma aja kirjakeele norm koos ATH jt.
· 5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat · Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal · Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eestis. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. · Esitab põhivormi (N), genitiivi lõppsilbi või vormi, näitab tüvevokaali · Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. Anton Thor Helle 1732 · Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa tõlgetega), kohanimesid, taimenimetusi (esimene eesti erialasõnaloend) · Sõnaraamatus tüüpsõnade numbrid, tüüpsõnade muutmine antud. · Oma aja kirjakeele norm koos piiblitõlkega (1739 esimene eesitkeelne täispiibel) August Wilhelm Hupel 1780
Tüpoloogilises distributsioonis on allomorfid, mille valik sõltub algvormi tüübist, s.t sõna kuuluvusest kindlasse sõnaloendisse. Morfoloogiline + tüpoloogiline distributsioon ehk tingitus - Sõna tüvevariant sõltub sõnast endast, tema muuttüübist ja konkreetsest muutevormist, mitte aga otseselt sõna häälikkoostisest. 2) vabalt varieeruvad - ei välista üksteist, vaid võivad esineda täpselt ühesuguses kontekstis, andes sama sõnaga seostudes nn paralleelvorme. Formatiiv – on kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendus. Formatiiv võib olla ka kumulatiivne, liigendamata tervik ja väljendada mitut tähendust korraga, näiteks mitmuse partitiivi lõpp –sid väljendab korraga nii mitmust kui partitiivi, kuid ei ole osadeks jaotatav. 2. Sõnavormide moodustamine. Analüütilised ja sünteetilised keeled. Isoleerivad, aglutineerivad, polüsünteetilised ja flekteerivad keeled. Aglutinatsioon
annaabi.ee 
