Kõige sügavamalt ilmneb inimlikkus (inimese tõeline olemus) kuristikulõhe ees seistes. Hüpe määratleb meie olemasolu. Hüppe sooritaja ei tea, mis teda ees ootab, kuid ta usub, et ta hüppab üle. Hüpe on inimese isiklik valik, et liikuda edasi. Valik ja usk on käsikäes ning korduvad pidevalt. Hüpe tuleb inimesel ENDAL sooritada! Inimesest endast peab tulema kirg, et sooritada valik. Usk on HÜPE, mida sooritades riskitakse kõigega! Usu sügavaim olemus ilmneb paradoksis. Kui kogeme enne hüpet vastuolu (mõnikord väga ängistavat vasuolu), siis alles peale seda jääb järele kõige puhtam usk ning siis tuleb hüpe... Mis on usu objektiks? Selleks on absurd, usk võimatusse (usun, et võimatu on võimalik). Kuna usu objektiks on absurd, siis pole usu valdkond mõistetav ega mõistuslikult seletatav. Mõistus lõppeb seal, kus algab usk. Subjektiivne tõde Subjektiivne tõde on selle mõistmine, mida saatus on määranud just minu jaoks. See on idee, mille
filosoofia peab puudutama mind isiklikult sellega tegelemine peab puudutama minu elu iseloomulik on suvjektivism, irratsionaalsus, inimesekesksus eksistents: kierkegraadi eksistentsialismi põhitõeks on minu oma eksistents purjus kutsar pole mingisugust kontrolli toimuva üle virge kutsar mõtestatud eksisteerimine, kutsar juhib hobust mitte vastupidi, kutsaril endal on siht usk ja paradoks: rääkides usust võtab filosoof kasutusele mõise "hüpe" usu sügavaim olemus ilmneb paradoksis mis on usu objektiks? Selleks on absurd, usk võimatusse mõistus lõooeb seal, kus algab usk BENEDICT DE SPINOZA Sündis 24 nov 1632 Amsterdamis Käis Portugali emigrantide asutatud juudi koolis 20ndates aastates võttis üle isa äri "kohutav eksiõpetuse" e....... 1670 elas Haagis ja ilmus tema teos Teoloogilise poliitika traktaat 1673 tehti ettepanek asuda Heidelbergi ülikooli õppetoolile - millest ta keeldus suri 21 veb 1677 materialistlik filosoofia:
Mõlemad, nii argikeel kui luulekeel, on tõelusega elavas kontaktis, mida Kaplinski meelest ei suuda aga "metafoor metafoori pärast" luuletamine.Siin näibki olevat sobiv koht iseloomustada Kaplinski loojanatuuri mitte siis ainult luule, vaid ka proosa, draama ja esseistika primum mobile't. Selleks on kaemus selle sõna kõige sügavamas tähenduses, elu vahetu tajumine. Elu ja tõde ühinevad ja avanevad paradoksis, mõnikord lausa absurdis. Ning kokkupuude elutõega on selle paradoksaalsuse avastamine, mis võib olla koguni traumaatiline. Põhiküsimus on selles, "kuidas paradokse vältimata nendega hakkama saada" (J. Kaplinski, "Usk on uskmatus", Tallinn, Vagabund, 1998, lk 73), kuidas hullumata elada teadmises, et must võib olla valge ja kaks korda kaks võib olla ka viis.
poolt? Kui jah, siis miks? Neile ja teistele laadsetele küsimustele vastuse leidmine on käesoleva töö üks võimalikest eesmärkidest või vähemasti eesmärgina taotlevas teadmises, et mida tuleks veel uurida. Info kollekteerimine on lähtuv ülevaatliku teadmise andmisest ja keskendub pigem subjektiivse uue otsingule - vigastuse võimalikust kasulikkusest tantsija arengule. Uurimise fenomen peidab end paradoksis kui vigastus on niigi negatiivne ilming, siis mida positiivset on vigastusest õppida? Iga indiviidi mõistuses peaks juba niigi olema välja kujunenud arvamus, mida negatiivset üks või teine kehaline tüsistus tähendab, siinkohal võib olla tunnetuskriis. 4 1. TANTSIJATE TÜÜPVIGASTUSED JA NENDE TEKKEPÕHJUSED
Universumit ei ole tegelikult olemas. Selles seisnebki Universumi põhiolemus. Seda lihtsalt ei ole olemas. ,,Olematus" ongi kogu tuntav maailm. See on Universumi eksisteerimise põhiloomus, põhiolemus. Seepärast Universum ongi tekkimatu ( ja ka hävimatu ). ,,Tühjus" ( olematus ) ei saa ju kaduda ega tekkida nii nagu energiagi. Universum ei muutu. See on kogu aeg ühesugune. 2.8 Ajaparadoksid Kõige tuntum ajaparadoks seisneb vanaema ( või vanaisa ) paradoksis. See tähendab lühidalt järgmist. Inimene leiutab ajamasina ja rändab ajas tagasi. Kuid mis juhtub ajaränduri endaga, kui ta näiteks tapab oma vanaema ära? Kuna põhjus eelneb alati tagajärjele, siis ei saaks sellisel juhul ajarändurit olemas olla ja ka ajamasinat ei saaks olla leiutatud. Selles seisnebki kuulsaima ajaparadoksi mõistatus. Seda peetakse ühtlasi ka klassikaliseks ajaparadoksiks.
Universumit ei ole tegelikult olemas. Selles seisnebki Universumi põhiolemus. Seda lihtsalt ei ole olemas. „Olematus“ ongi kogu tuntav maailm. See on Universumi eksisteerimise põhiloomus, põhiolemus. Seepärast Universum ongi tekkimatu ( ja ka hävimatu ). „Tühjus“ ( olematus ) ei saa ju kaduda ega tekkida – nii nagu energiagi. Universum ei muutu. See on kogu aeg ühesugune. 2.8 Ajaparadoksid Kõige tuntum ajaparadoks seisneb vanaema ( või vanaisa ) paradoksis. See tähendab lühidalt järgmist. Inimene leiutab ajamasina ja rändab ajas tagasi. Kuid mis juhtub ajaränduri endaga, kui ta näiteks tapab oma vanaema ära? Kuna põhjus eelneb alati tagajärjele, siis ei saaks sellisel juhul ajarändurit olemas olla ja ka ajamasinat ei saaks olla leiutatud. Selles seisnebki kuulsaima ajaparadoksi mõistatus. Seda peetakse ühtlasi ka klassikaliseks ajaparadoksiks.
annaabi.ee 
