milles tähtis koht oli pargil ja uhkel peahoonel. Vene keisririigi aeg Seoses mõisamajanduse tõusuga 18. sajandi teisel poolel algas Eesti mõisates ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus. Kujunesid mõisaansamblid esinduslike peahoonete ning rohkete kõrval-ja majandushoonetega. 18. sajandi lõpupoole domineerisid mitme mantelkorstnaga pooleteise- või kahekorruselised baroksed peahooned, mida iseloomustasid avarad esindusruumid - saal ja paraadtrepiga vestibüül. 19. sajandi alguseks pääses mõjule klassitsistlik stiil. Mõisa peahoone lahutamatuks osaks muutus sammastikuga esikülg, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud park. 19. sajandi keskpaigast, kui lähtuti historistlikest stiilidest, kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Vabaneti rangest sümmeetriataotlusest nii terve mõisaansambli kui pargi planeeringus. 1918
köögiviljade ning viljapuude ja põõsaste aed (roosid, kalatiik ja paviljonid pargis) · 18. sajand o enamus mõisaid kivist o barokk Palmse mitmekorruselise mantelkorstnaga pooleteise või kahekordsed hooned, mille sokkelkorrusel asusid majapidamis ja teenijaruumid hoolikalt väljaehitatud kaunistatud avarad esindusruumis (saal ja vestibüül paraadtrepiga) o varaklassitsism - Sagadi · 19. sajand o klassitsism Raikküla peahoone pidulikum, esindusruumid pidulikumad, ruumide arv suurem sammasportikus hoone esiküljel hoone taga kujundatud regulaarpark range sümmeetria, kasutati sambaid ja piilareid laienes mõisaõu (aidad, tallid, teenijaruumid) o historitsism
köögiviljade ning viljapuude ja põõsaste aed (roosid, kalatiik ja paviljonid pargis) 18. sajand o enamus mõisaid kivist o barokk – Palmse mitmekorruselise mantelkorstnaga pooleteise või kahekordsed hooned, mille sokkelkorrusel asusid majapidamis ja teenijaruumid hoolikalt väljaehitatud kaunistatud avarad esindusruumis (saal ja vestibüül paraadtrepiga) o varaklassitsism - Sagadi 19. sajand o klassitsism – Raikküla peahoone pidulikum, esindusruumid pidulikumad, ruumide arv suurem sammasportikus hoone esiküljel hoone taga kujundatud regulaarpark range sümmeetria, kasutati sambaid ja piilareid laienes mõisaõu (aidad, tallid, teenijaruumid) o historitsism
dünaamiline plastilisus ja teatraalsus, rohkelt skulptuure, lopsakad balustraadid, toretsevad kartusid ja pilvepuhmalised aknafrontoonid, vigurdavad uksevalmikud ja dramaatiliselt murtud frontoonid- sellistena tunneme Euroopa barokklosse. Kadrioru loss ei ole just ülemäära suur. Pikkade väljasirutavate hoonetiibade asemel maja hoopis katkeb, tiibade mõtteliseks lõpetuseks on eraldi seisvad paviljonid. Lossis pole suurt keskset trepiruumi mitmemarsilise paraadtrepiga, mis barokklossides on alati omaette vaatamisväärsus. (Hallas-Murula, 2012) Trepi- ja purskkaevuseintega ühtseks ehitusfrondiks liidetud hoonekolmik vastab põhijoontes Itaalia villade ehitus- ja kujunustavadele. Lossi plaanilahendus ja telgede arv on kõige lähedasem tsarskoje selo algsele lahendusele. Peahoone fassaadide liigendus muudab hoone sisejaotuse ning ruumide hierahilise järgnevuse. Fassaadi värvigramma toob esile
Aadressil Pärnu maantee 10 büroohoonet võime lugeda Eesti silmapaistvamaks juugendstiilis büroo- ja üürimajaks. Hoone projekteerijaks on ei keegi muu, kui soome arhitekt Eliel Saarinen. Monumentaalse 5-korruselise hoone esifassaad on ülalt stiilse tammevoodrit meenutavad materjaliga kaetud. Kolmetasandiliste pandustega siseõue, liftide ja lukskorteritega hoonest sai kohe peale selle valmimist Tallinna kõige moodsam hoone. Kuni aastani 1921 kaunistasid paraadtrepiga hoonet Jaan Koorti tehtud egiptuseteemalised dekoratiivskulptuurid. Hoonet võib käsitleda Saarineni Suur-Tallinna projektiks, mis kahjuks esimese ilmasõja tõttu teostumatta jäi. Aastal 1913 valmis eestlaste rahvusteater, Estonia. Hoone arhitektideks on juba eespool mainitud Armas Lindgren ja Wivi Lönn. Wivi Lönn oli Soome arhitekt, kes tegi oma eluajal palju koostööd nii Armas Lindgreni kui ka Alvar Aaltoga. Tollane Estonia seltsi komisjoni esimees
peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks, tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva. Seoses mõisamajanduse tõusuga 18. sajandi teisel poolel algas Eesti mõisates ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus. Kujunesid mõisaansamblid esinduslike peahoonete ning rohkete kõrval-ja majandushoonetega. 18. sajandi lõpupoole domineerisid mitme mantelkorstnaga pooleteise- või kahekorruselised baroksed peahooned, mida iseloomustasid avarad esindusruumid - saal ja paraadtrepiga vestibüül. 19. sajandi alguseks pääses mõjule klassitsistlik stiil. Mõisa peahoone lahutamatuks osaks muutus sammastikuga esikülg, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud park. 19. sajandi keskpaigast, kui lähtuti historistlikest stiilidest, kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Vabaneti rangest sümmeetriataotlusest nii terve mõisaansambli kui pargi planeeringus. Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas
Mõisad 18. sajandi II poolel ei olnud üksnes utilitaarse eesmärgiga põllumajandusele suunatud paigad. Mõisast kujundas aadel endale igapäevase elukeskkonna, kus esindus- ja majandusfunktsioonid olid kombineeritud elu lüürilisema poolega. Ta püüdis luua enda ümber ka valgustusfilosoofiat ja antiikkunsti paatosest inspireeritud erilist atmosfääri ning miljööd. Baroksete mõisate peahoonetes olid hoolikalt väljaehitatud ja kaunistatud avarad esindusruumid - saal ja vestibüül paraadtrepiga. 19. sajandi alguseks mõjulepääsenud klassitsistlikus stiilis ehitatud peahooned muutusid veelgi pidulikumaks, kasvas ka ruumide arv. Mõisa pea lahutamatuks osaks muutus sammasportikus hoone esiküljel, mis oli reeglina pööratud lõunasse, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud nn regulaarne park. Laienema hakkas enamasti kiviaiaga piiratud mõisaõu, kus asunud aidad, tallid ja teenijatemajad moodustasid mõisaansambli tuumiku.
annaabi.ee 
