Päev rüütli elust. Magasin ülihästi, nii et olin valmis selleks tihedaks päevaks, mis mul täna oli. Koidikul sõin esimese asjana hommikusööki ning palvetasin. Seejärel läksin teiste feodaalidega treeningtalli, et harjutada relvakäsitlust. Me harjutasime senikaua, kuni päike oli juba üleval. Siis läksime me ühe suurfeodaali juurde, et arutada sõjastrateegiat ja õppida tundma uusi relvi, mis eile linna saabusid. Peale seda lugesin ma oma keskhommikused palved ja sõin. Lõunal oli mul üks suur turniir, kuhu ilmus ka kõige rikkam rüütel minu piirkonnas. Tal oli ka kõige parem rüü,
... Mu elu polnudki ju muud kui saatusliku kohtumise eelpant ja ootus issand ise on sind mu kaitsjaks määranud... Sa olid mulle armas ammu, mind kiusas uneski su pilk. Sa seisid lävel... kuulsin sammu... oh ei, see polnud unepilt! Mu südames lõi leegitsema su tulles nagu tulelõõm üksainus äratundmisrõõm ja siis ma teadsin: see on tema! Sa kõnelesid minuga mu tumedamal tusatunnil, kui püüdsin vaeseid aidata või hingerahutuse sunnil ma palvetasin härdasti. See olid sina ometi, kes kummardas mu padja ligi öö läbipaistvas hämaras? See olid sina ometigi, kes troostisõnu sosistas? Veel pole aimugi mu hingel, kes oled sa: mu kaitseingel või kurikaval kiusaja ükskõik! mu kahtlus lõpeta! Kõik on ehk lausa lapselikkus ja endapete paraku, mu elu teeb ehk tulevikus veel hoopis teise käänaku... Kuid ei, ma kõhelda ei malda ja täiesti su meelevalda nüüd annan oma saatuse. Ma nutan praegu... Kujutle:
Noor lord Carnarvon meenutab: "Kui ma Kairosse saabusin, sõitsin kohe hotelli "Continental". Isa oli teadvuseta. Howard Carter oli tema juures. Ja minu ema leedi Almina ka. Öösel äratati mind kümme minutit enne kella kahte. Minu juurde tuli õde ja ütles, et isa on surnud. Tema juures viibis ema, kes sulges ta silmad. Kui ma tuppa astusin, kustusid äkki kõik tuled. Pandi põlema küünlad. Kolm minutit hiljem süttisid tuled uuesti. Ma võtsin oma isa käe ja palvetasin." Carnarvoni õde leedi Burghclere meenutab, et ta vend oli palavikus soninud Tutanhamonist. Ta kirjutab oma mälestustes: "Tema viimased sõnad olid: "Ma olen tema kutset kuulnud ja järgnen sellele."" Ja Carnarvoni poeg lisab: "Kogu Kairot tabanud elektrikatkestusele pole tänini mingit seletust. Järelepärimine elektrijaama andis tulemuseks, et niihästi voolu ootamatule katkemisele kui ka ootamatule taastumisele pole mingit seletust."
palaviku phjus. Noor lord Carnarvon meenutab: Kui ma Kairosse saabusin, sitsin kohe hotelli Continental. Isa oli teadvuseta. Howard Carter oli tema juures. Ja minu ema leedi Almina ka. sel ratati mind kmme minutit enne kella kahte. Minu juurde tuli de ja tles, et isa on surnud. Tema juures viibis ema, kes sulges ta silmad. Kui ma tuppa astusin, kustusid kki kik tuled. Pandi plema knlad. Kolm minutit hiljem sttisid tuled uuesti. Ma vtsin oma isa ke ja palvetasin. Carnarvoni de leedi Burghclere meenutab, et ta vend oli palavikus soninud Tutanhamonist. Ta kirjutab oma mlestustes: Tema viimased snad olid: Ma olen tema kutset kuulnud ja jrgnen sellele. Ja Carnarvoni poeg lisab: Kogu Kairot tabanud elektrikatkestusele pole tnini mingit seletust. Jreleprimine elektrijaama andis tulemuseks, et niihsti voolu ootamatule katkemisele kui ka ootamatule taastumisele pole mingit seletust. Arheoloogi poeg meenutab edasi: Isa suri veidi enne kella kahte Kairo aja
See oli amet, mis usaldati täiesti ustavale inimesele. Selleaegsed atentaadid valitsejate vastu ei olnud mitte pommiplahvatused vaid just mürgitamised jookidega. Joogivalajat pidi valitseja täielikult usaldama. Nehemja sai kuulda oma vennalt Hanani´lt (Hannanja) ja Jeruusalemma jäänud juutidelt, milline on linna ja templi ja rahva olukord ja see läks talle väga südamesse ( Ne 1,4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.) Nehemja saadeti asevalitsejaks Jeruusalemma. Rahvas oli juba osaliselt tulnud tagasi, aga ei olnud seda, kes oleks taastanud Jeruusalemma müürid. Müürid olid varemetes. Parem ei olnud ka rahva ja Jahve suhe. Levinud olid Kaanani kujutlused ja kombed. Nüüd tuleb Paabeli vangipõlvest tagasi rahva osa, kes pagenduses on rangelt jälginud, et esivanemate usk oleks puhas. Paabeli diasporaa oli just sellega kuulus, et ei tehtud mööndusi käsuseaduses, ei mingeid mõjutusi
Tuli koju! (Mihhail Bakunin on üheksateistkümne aastane; kannab mundrit. Tema tulek põhjustab erutatud ja emotsionaalse perekondliku kokkukogunemise, laudkond laguneb laiali.) PEREKOND: Mihhail! Oi heldeke, missugune sa välja näed! Miks sa meile ette ei teatanud? Nii suureks kasvanud! Vaadake ta mundrit! Las ma suudlen sind! Kas kõik on ikka korras? Ma kogu aeg palvetasin su pärast. Kauaks sa jääd? 6 ALEKSANDER: See on minu poeg, ta on suurtükiväes lipnik. RENNE: Otse loomulikult kuulus Mihhail. LJUBOV: (Renne'ile) Aitäh, et te meile külla tulite; vabandust, mu perekond on... RENNE: Oi ei-ei, te olete kõik nii... vaimustavalt ebavenelikud...
pisaraist lämmatatud häälel: «Oo, kättemaksja jumal, oo, armuline jumal, kas sa lased tõesti täide minna selle mehe hirmsatel kavatsustel?» Mileedi teeskles, nagu kuuleks ta alles nüüd Feltoni samme, ta tõusis välkkiirelt ja punastas, otsekui oleks ta piinlikkust tundnud, et teda tabati põlvitamast. «Ma ei taha segada palvetajaid,» ütles Felton tõsiselt, «ma palun teid, ärge laske ennast häirida!» «Kust te teate, et ma palvetasin, mu härra?» küsis mileedi nuuksetest lämmatatud häälega. «Te eksite, ma ei palvetanud.» «Mileedi,» ütles Felton ikka veel tõsiselt, kuid palju mahedamalt, «kas te arvate, et ma võtaksin endale õiguse takistada kedagi kummardamast oma jumala ees. Hoidku jumal! Pealegi kaunistab kahetsemine süüdlast. Olgu kuritegu missugune tahes, jumala jalgade ees on süüdlane mulle püha.» «Mina peaksin olema süüdlane!» hüüdis mileedi naeratusega, mis oleks võtnud relvad
Aga lesk ei tõrelnud, vaid ainult puhastas pori ja savi ära ning oli nii kurb, et ma mõtlesin: olen tükk aega korralik, kui saan. Siis viis miss Watson mu kambrisse ja palvetas, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ta käskis mind palvetada iga päev, siis pidin saama kõik, mis ma iganes tahtsin. Aga nii see ei olnud. Ma katsusin. Sain kord õngeridva, aga see oli ilma õngeta. Mul polnud temast midagi käsu ilma õngeta. Palvetasin õngede pärast kolm või neli korda, aga sellest ei tulnud mitte kui midagi. Viimaks ühel päeval palusin, et miss Watson katsuks mu eest palvetada; aga ta ütles, et ma olevat loll. Ta ei öelnud mulle sugugi, miks, ja ma ei saanudki seda teada. Läksin kord metsa, istusin maha ja mõtlesin hulk aega selle üle. Ütlesin endamisi, kui inimene saab kõik, mille pärast ta palvetab, miks ei saa siis köster Winn tagasi oma raha, mille ta sigu müües kaotas
annaabi.ee 
