(Ojasalu M, Roosiaed 2006:134) KOKKUVÕTE Kuna roosid vajavad kasvamiseks ja õitsemiseks viljakaid ja toitaineterikkaid muldasid, siis on oluline vastavalt mullastikutingimustele väetamine. Sellest tulenevalt võib kirjanduses ja eriti interneti lehekülgedelt leida erinevad soovitusi väetamise kohta. Oluline on järgida rooside tervist, ilmastikutingimusi ja väetiste kasutusjuhendeid. Oma aias, kus on toitainete vaene liivmuld olen kasutanud paljasjuursete roosiistikute puhul istutusväetisena lämmastikurikas kartuliväetist, orgaanilistest väetistest kana- ja hobusesõnnikut ning hiljem Substral® Osmocote®. Usun, et viljakamatel muldadel on võimalik roose kasvatada ka ainult orgaanilisi väetisti kasutades. Toitainete vaeste muldade korral tähendaks see aga oluliselt rohkem teadmisi ja tööd. VIIDATUD ALLIKAD 1. Rooside entsüklopeedia, Nico Vermulen, Sinisukk, 2006, 319 lk 2. Nuust J. Roosid aias ja kasvuhoones, Valgus 1990, 160 lk
Seda tööd võib teha ka kevadel, aga sel juhul alles siis kui nad on 15-20 cm pikkused. Juurevõsud pannakse peenrasse tihedusega 5*5 cm järelkasvama või istutatakse ümber nõuistikute saamiseks. Päikesepõletuse eest tuleks noori istikuid varjutada ja mõned korrad päevas piserdada. Vaarikaistikutele on kehtestatud riiklik standard ( EVS 753:1998 ). Selle järgi ei tohi olla istikutel viirushaigusi, vaarikalesta, kedriklesta ja vaarika- pahksääse pahkasid. Paljasjuursete istikute juurestik peab olema hästi arenenud, narmasjuurtega, maapealse osaga tasakaalus ning oluliste vigastusteta. Müüa lubatakse vaid ilma lehtedeta s.t. sügisel pärast kasvu lõppemist ja kevadel kuni lehtimiseni. Istikul ei tohi olla kuivamistunnuseid. Nõuistik peab olema hästi juurdunud, nõu maht peab vastama istiku kvaliteediklassile. Vaarikaistikud jaotatakse kahte kvaliteediklassi: 1. klass- maapalne osa vähemalt 40 cm ja varre läbimõõt 5 cm kõrguselt vähemalt 6 mm
Teatud juhtudel võivad mõned gaasid olla köögiviljadele 4 kahjulikud (ammoniaak ja väävligaasid). Kui ammoniaagi kontsentratsioon õhus on 0,6%, siis tekivad lehtedele põletused, 4% puhul taim hukkub. Tolmjad osakesed, mis hõljuvad õhus, langevad taime lehtedele. Nad vähendavad valguse intensiivsust, ummistavad õhulõhesid ja vähendavad sellega fotosünteesi ja kasvu. II rühm 1. kasvusubstraadid; Muld on vanim aianduses kasutatav kasvusubstraat, mida tänapäeval kasutatakse vaid paljasjuursete istikute kasvatamisel avamaal. Katmikaianduses reeglina mulda enam ei kasutata. Mulla puudused kasvusubstraadina: 1) muld on raske ja see muudab tema transpordi kalliks, 2) muld on tihe ja eriti potitaimede kasvatamisel jääb taime juurtele vähe õhku, 3) enne katmikalal kasutamist tuleb muld steriliseerida, sest mullas leidub alati patogeene. 4) tänapäeval on raske leida mulda, mis ei sisaldaks herbitsiidide jääke. Orgaanilise päritoluga substraadid
istikud, mida kasutatakse peamiselt haljastuses. Eesti metsanduse praktikas istutatakse peamiselt kuuske ja lehtpuid, mändi külvatakse ja istutatakse. Taimi metsade uuendamiseks kasvatatakse nii avamaataimlates (paljasjuursed taimed), kui katmikaladel (nn. „potitaimed“). Suletud juurekavaga e. potitaimede osakaal istutatavate taimede osas on aasta-aastalt tõusnud. Peamiseks eeliseks (avamaal kasvatatud paljasjuursete taimede ees) on istutamise lihtsus ja sellest tulenev suur tootlikkus ning võimalus istutada pikema perioodi jooksul. Põhjamaades domineerib suletud juurekavaga taimede kasutamine metsade uuendamisel, meil on siiani paljasjuursete taimede osatähtsus arvestatav. Viimastel aastatel on rakendatud nn. „pott-põld“ tehnoloogiat, mis seisneb kilehoones kasvatatud 1 a seemikute koolitamises avamaale. St. tugeva ja hästi arenenud kuusetaime saab 3 aasta jooksul.
Paremini kasvavad sügavapõhjalistel parasniisketel hea drenaazi ja õhustatavusega neutraalsetel saviliiv- ja liivsavimuldadel. Enamik meil levinud lehiseliikidest on täiesti talvekindlad. Lehised puhkevad kevadel väga varakult ning ilmestavad sel perioodil oma ererohelise okastiku ning punakate emaskäbidega. Istutustööde kavandamisel aga on puhkemisaega kindlasti oluline silmas pidada. See tähendab, et lehiste (eriti paljasjuursete taimede) istutamisega ei tohi hilineda, kuna kasvavate okaste epidermis on väga õhuke ning veekadu seetõttu väga suur. Juurdumata taim aga ei ole suuteline kaotatud veevarusid kompenseerima ning taim hukkub. Nagu eelpool mainitud, on lehised ammustest aegadest tuntud pargipuud ning neid on kasutatud ka alleedeks (Vigala lehisealleed!). Suurepäraselt sobivad nad soolopuudeks ning grupipuudeks. Oma heleda olekuga ilmestavad parkmetsi. Sobivad ka elamukvartalitesse.
veepuuduse tunnused, on kastmisest enam vaevalt abi. Kui haljasala on rajatud konteinertaimedest, on kastmine samavõrd tähtis. Kuna konteinertaimed on istutatud tavaliselt turbasubstraadi sisse, mis kord läbikuivanuna uuesti väga raskesti niiskub, on 102 konteinertaimede kastmisele vaja pöörata vähemalt sama suurt tähelepanu nagu mullapalliga taimedele. Vaid paljasjuursete taimede kastmisvajadus on väiksem. Murude, eriti spordimurude ja istutusalade regulaarseks varustamiseks veega tuleks paigaldada kastmise püsiseadmed. Ülekastmist aga tuleks siiski vältida, kuna lisaks veekulule uhutakse sellega maapinnast välja ka toitained. Õige kastmiskoguse leidmisel tuleb arvesse võtta ka kasvualuse paksust: on oluline vahe, kas täita veega 5 või 15 cm paksuse pinnasekihi poorid. Pinnapealset
annaabi.ee 
