kus kunstnik peatus tagasiteel. Ta kirjutab jõulueelsest Roomast: "On niisugune tundmus nagu oleks üle hulga aastate koju jõudnud. Kuigi praegu siin väga ebamugav elada on, siiski tundmus suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha -- siin tunnen elul mõtet olema." Pärast "Jumaliku saare" Capri õitsvate puude, lillede, kõrgete kaljude, mere ja "jumalikkude kuuvalgete ööde" jäädvustamise meeletut palangut tabab teda Igaveses Linnas küll halvenev tervis, nii et tekib isegi "idee Roomas ära surra", ometi seisab järgmises kirjas: "Ja siis tuli mul häkitselt niisugune mõte, et "siit maalt ma ära üldse ei lähe!"" Pärast võrratut maaliaega Veneetsias tuleb lõpuks ikkagi oma päriskodust lahkuda. Teel kodumaa poole saab maalimisvajadus küll rahuldatud Oberstdorfis, kuid paraku: "Missugune kontrast Itaalia ja selle maa vahel
töötada. Hiljem maksis ta ka modellidele Modigliani aktimaalide eest. Modigliani maalis mitu korda ka Leopoldit ja Annat. Modigliani oli jõudnud oma eluga aga üsna suure kriisi lähedale. Ta jõi meeletult ja tarvitas narkootikume ning seetõttu korraldas tihti palju tähelepanu tõmbavaid stseene, mis ei teinud tema mainele üldsegi head. Kuigi need stseenid olid mõnevõrra koomilised, õhkus neist alati sisemist ärevust, talitsematut palangut. Sellisena nägi Modiglianit ka Ilja Ehrenburg, kes 1915.a kirjutas Modiglianist ,,Eelõhtu värssides": Madalal trepil sa olid kesk varje, Amedeo Modigiliani Su hääl kui tormilinnu karje, aga sa matkisid ahvi. Lamp loitis kahvatut valgust valades, sininse helgiga mähkis su pead!...
ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu
töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas
See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu arvates on
oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas
annaabi.ee 
