Kahepaiksetest kohtab rabakonna ning rohukonna. Linnuliikidest on rabas teder, kes on looduskaitse all, ja suur ja väike koovitaja. Peaaegu kõik rabalinnud kuuluvad rändlindude hulka ning asustavad raba aprilli teisest poolest kuni juuli lõpuni. Kohtab ka valget toonekurge, hõbekajakat ning sookurge, kes on raba suurim haudelind. Rabas domineerivad ka ämblikud. Rabamänniku puhmarindes moodustavad ämblikud kuni 30%. Vaatlusaluses piirkonnas ei ole potensiaalselt ohtlikke domineerijaid Paistiik Raba juures asub inimtekkeline tiik, mis rajati juba 1985-ndal aastal, kui hakati rabakraavi paiustama. Rabatiik on ühenduses saunabasseiniga, mille täitumisel läheb osa vett omakorda maja juures asuvasse tiiki. Maja juures asuva tiigi sügavus on natuke üle ühe meetri, ning ka seal elutseb kaane ning konnasid. Rabatiigis elutseb kaane, konnasid, vesisisalikke ning ainsaks produtsendiks on fütoplankton. Kaladest elavad tiigis ainult kograd
3 Mõisa ajalugu ja arhitektuur Varaseimaid teated Riisipere mõisast (saksa k algselt Riesenberg) pärinevad 1394. aastast. Kuni 19. sajandi alguseni asus mõisakeskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. 19. sajandi algul viis mõisa tollane omanik Peter Gustav von Stackelberg mõisakeskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (saksa k Neu-Riesenberg). 20. Suurte mullatööde tulemusena kujundati sinna esmalt paistiik, mille kaldale hakati ehitama esinduslikku peahoonet, osalt kahekorruselist, osalt koguni kolmekorruselist. (mõisa peahoone) (Peter Gustav von Stackelberg) 4 Eriti pidulik on hoone paremas otsas paiknev valge saal, mis on kaunistatud sammaste ja ülirikkaliku stukkdekooriga. Suursugune on ka hoone keskosas paiknev kuppelsaal – selle kassettlae ükski rosetirida ei kordu, algselt oli see ruum mõisaomanike portreegalerii. 1919
aastal valminud stiilse maakivist viinavabriku paarisakna juures. Mainimist väärt on ka neogooti stiilis teravkaarakende ja sammastikuga valitsejamaja kauni puidust nikerdatud historitsistliku välisuksega. Sammastikuga on kujundatud ka paarsada meetrit eemal paiknev magasiait. Mõisakompleksi uhkuseks on selle kaguosas, Audru jõe saarel paiknev park. Jõe paisutamisega ning maastikukujundusega on sinna tekkinud maaliline mitmete saarte ja käärudega paistiik. Just tiigi poole avanes fassaadiga vana peahoone - selle kohal asetseb praegu 1950tel aastatel püstitatud ühekorruseline tellishoone, mis oma mahult osaliselt järgib ja kordab peahoone mõõtmeid ja proportsioone. See oli Audru mõisa Viinavabrik(1909)
[3] 3.1 Väravate ajalood 1)Harju värav Harju väravat mainiti esimest korda 1361 sepaväravana. Värav kandis seda nime sellepärast, et praegune Harju tänav kandis Sepa või Seppade tänava nime. Harju värava neljakandline peatorn oli lõplikul kujul viiekorruseline ning tema põhiplaani suurus oli 9,8×8,8 meetrit ja kõrgus 21 meetrit. Väravakompleksi kuulus aja jooksul kolm väravat, kolmandal väraval oli kaks ümmargust küljetorni, vesiveski ning paistiik koos hobuste joomise kohaga. Teine eesvärav valmis 14481453 toimunud ulatuslike rekonstrueerimistööde käigus. 1535. aastal hukati Johann von Üxküll eel- ja peavärava vahel kuna ta oli rikkunud linna õigus korda piinates surnuks oma linna põgenenud talupoega. Aastatel 15381767 oli Harjuvärav seoses Tallinna kaitse ümberkorraldamisega suletud 1767. aastal avati värav seoses Tallinna kaitse ümberkorraldamisega uuesti liikluseks.
looduskalender.ee/klint/Pildid/650/pargim353.jpg Utria (ka Udria) klindisaar Utria küla on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus. Narva-Jõesuu vabrikant ja laevaomanik Kotschnev ehitas 19. Sajandi lõpupoole Utria lõhangoru kaldale lossi, mille juurde rajati ka park, kus oli palju haruldasi puuliike. Lossist on säilinud vaid varemed ja puiestee, mis viis sinna vanalt Narva maanteelt. Sälkorgu Utria ojale ehitas Sillamäe tehas omal ajal sauna (tänaseks maha põlenud), selle paistiik neelas ka üle 2 m kõrguse liivakivist astanguga joa. Umbes 3 ruutkilomeetri suurune ja keerulise konfiguratsiooniga Utria klindisaar kuulub samuti Vaivara rikkevööndisse ehk on tekke poolest Sinimägedega üsnagi sarnane. Klindisaare kergelt lainja paeplatoo pealne pind on tasemel 24-38 m ümp, olles kõrgem selle keskosas. Paelasund ja tihti ka sellealused liivakivid on tihedalt läbitud (keskmiselt 10 tk 1 m kohta) lõhedest ning sinisavi kohati peale slele ka veel kergelt
Kunagise Harjuvärava asukohal on praegu kahel pool Harju tänavat hooned Harju 13 ja 6. Esmakordselt mainiti väravat 1361. aastal Sepaväravana (alamsaksa Smedeporte, sest Harju tänav kandis tollal Sepa või Seppade tänava nime). Värava neljakandline peatorn oli lõplikul kujul viiekorruseline. Tema põhiplaani suurus oli 9,8×8,8 m ja kõrgus 21 m. Väravakompleksi kuulus ka kahe torniga Harju eesväravat, Harjuveski (vesiveski) ning paistiik koos hobuse jootmise kohaga. Väravatõkkeid oli kokku neli ja kaitsetorne viis. Teine eesvärav valmis 14481453 toimunud ulatuslike rekonstrueerimistööde käigus. Aastal 1535 hukati eel- ja peavärava vahel Johann von Üxküll, kes oli rikkunud oma linna põgenenud talupoega surnuks piinates räigelt linna õiguskorda. Tegu oli Tallinna linna võimu kehtestamisega aadli omavoli vastu.
Suur peavärav oli tavaliselt kinni, jalameeste jaoks oli väike jalakäijate värav, millest otse linnamüüride vahele ei pääsenud, vaid jalakäijate väravast sai mööda trepiastmeid torni sisse (alla) ja alles siis treppi mööda üles müüride vahele. Väravakompleksi kuulus aja jooksul kolm väravat, kolmandal väraval, analoogselt nagu Viru värava eesväraval, olid täpselt samuti kaks ümmargust küljetorniga Harju värava eesvärava ning Harjuveski (vesiveski) ning paistiik koos hobuse jootmise kohaga. Väravatõkkeid oli kokku neli ja kaitsetorne viis. Teine eesvärav valmis 14481453 toimunud ulatuslike rekonstrueerimistööde käigus. Aastal 1535 hukati eel- ja peavärava vahel Johann von Üxküll, kes oli rikkunud oma linna põgenenud talupoega surnuks piinates räigelt linna õiguskorda. Tegu oli Tallinna linna võimu kehtestamisega aadli omavoli vastu. Aastatel 15381767 oli Harjuvärav seoses Tallinna kaitse ümberkorraldamisega suletud
annaabi.ee 
