esialgu kaasa. Paljudele kunstiinimestele tähendas sõda aga pettumust kogu ühiskonnas ja selle väärtustes. Mõned kunstnikud tõmbusid nn. siseemigratsiooni, aga ka neutraalsetesse maadesse kogunes väikesi eri rahvusest mässumeelsete, tihti peaaegu anarhistlike vaadetega kunstnike rühmi. Üks rühmitus koondus Zürichi linnas Šveitsis. 1916. aastal asutasid nad nn. Voltairei kabaree, mis korraldas skandaalseid etendusi ühes väikeses kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn. müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Kunstnike arvates oli maailm sõge ja pahatahtlik ning “korralikud kodanikud” on seetõttu enese teadmata kuriteo kaasosalised. Selleks, et mõistlikke inimesi seda taipama panna, tuli neid absurdsustega šokeerida ja endast välja viia. Naeruvääristati kõiki väärtusi – ilu, häid kombeid, poliitilisi ideaale. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust.
Rühmituse nimi " dada " leiti juhuslikult. Nime päritolu on senini pisut segane - ühed arvavad et see pärineb lapselalinast, teised viitavad rühmituse alustalade, rumeenia poeetide Tristan Tzara ja Marcel Janco omavahelises kõnes kordunud sõnale da (jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem. Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid.Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine.1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli võimalikult rabav uudsus. Dada kunstnikud, näiteks Hans (Jean) Arp (1887-
Naivismile omaseid tunnuseid on mitmete kuulsate modernistlike kunstnike loomingus. Mõned traditsioonilise kunstihariduse saanud kunstnikud on hakanud teadlikult naivismi jäljendama. Dada ja metafüüsiline kunst: I MS sokeeris kõiki. Mõned kunstnikud tõmbusid siseemigratsiooni, aga ka neturaalsetesse maadesse kogunes väikesi eri rahvusest mässumeelste, tihti anarhistlike vaadetega kunstnike rühmi. Voltaire-i kabaree (Zürichis 1916), mis korraldas skandaalseid etendusi ühes kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Põlati nn keskmist kodanikku. Kunstnike arvates on maailm sõge ja kuritegelik ning ,,korralikud kodanikud" olevat seetõttu kuriteo kaasosalised. Neid tuli absurdsusega sokeerida ja endast välja viia, et neid seda taipama panna. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust. Dadaistid eelistasid kolaaze ja montaaze juhuslikest väärtuseta materjalidest
Marcel Janco omavahelises kõnes kordunud sõnale da (jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem. Peale Tzara ja Janco kuulusid rühmituse tuumikusse sakslased Hans Ricter, Max Oppenheimer, Richard Hülsenbeck, Parantsusmaalt pärit Hans Arp. Hiljem lisandusid veel Max Ernst ja Kurt Schwitters. Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid. Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine. 1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli võimalikult rabav uudsus. Dada kunstnikud, näiteks Hans (Jean) Arp (1887-1966) eelistasid
ebatavaline. Ka Eestis on olnud ja töötab praegugi mitmeid navistlikke maalijaid. Kuulsaim eesti navistidest oli aga Paul Kondas oma lüüriliste ja humoorikate piltidega. 11) KUNST I MAAILMASÕJA AJAL. DADA JA METAFÜÜSILINE KUNST Paljudele kunstiinimestele tähendas sõda pettumust kogu ühiskonnas ja selle väärtustes. Tekkis igasuguseid kunstnike rühmi. Nn. Voltaire'i kabaree, mis korraldas skandaalseid etendusi ühes väikeses kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn. müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Kunstnikud põlgasid nn. keskmist kodanikku, nii nagu paljud varasemad romantikudki, ainult et nüüd väljendus see äärmuslikumal kujul. Naeruvääristati kõiki väärtusi- ilu, häid kombeid, poliitilisi ideaale. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeduse juhuse kõikvõimsust. Juhuse kaudu leidsid kunstnikud oma tegevusele ka nime- dada. Nad asutasid ka dada kunstigalerii. Selles
(jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem. Peale Tzara ja Janco kuulusid rühmituse tuumikusse sakslased Hans Ricter, Max Oppenheimer, Richard Hülsenbeck, Parantsusmaalt pärit Hans Arp. Hiljem lisandusid veel Max Ernst ja Kurt Schwitters. Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid. Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine. 1917
annaabi.ee 
