Luulekogu ,,Kerjused treppidel" 1949 modernistlik kirjutamisstiil, ei ole kadunud vana stiil. Moodne käekiri vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus. 1951 ,,Merepõhi" mängulisus, võllahuumor, kodumaa saatus, kadunud põlvkond. 1955 ,,Muinasjutt tiigrimaast" 1958 ,,Kivimurd" 1960.-ndatel lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamat irooniat kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas. 1965 ,,Kollased nõmmed" domineeriv on vabavärss, kroteskia huumor, eesti rahvaluule võtted, kasutas algriimi, mõttekordused 1968 ,,Marmorpagulane" 1973 ,,Verepõld" 1974 ,,Klaasist mehed" 1985 ,,Kadunud külad" 1990.-ndatel tõusid luules esile nostalgilised meeleolud ning tagasivaated käidud teele nii isiklikule kui rahvuslikule. 1991 ,,Tagasitulek" 1992 ,,Öötüdrukud" 1990. a sai Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse ,,Valusad pildid" eest.
Luuletaja mängib nii sisu kui vormiga. Uuema rahvalaulustiil. Soov ärritada lugejaid. Luulekogu ,,Kerjused treppidel" modernistlik kirjutamistiil, ei ole kadunud vana stiil 1949. Moodne käekiri vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus. 1960.-ndatel lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamat irooniat kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas. 1990.-ndatel tõusid luules esile nostalgilised meeleolud ning tagasivaated käidud teele nii isiklikule kui rahvuslikule.
võimalik tagasi tulla. Paraku nii aga ei läinud ja naasmise asemel tuli veeta aastaid põgenikelaagreis ning seejärel uues riigis oma eluga otsast pihta hakata. Sõbrad ja sugulased pillutati üle maakera laiali, ent tahe koos tegutseda ja usk ühisessejõusse toitis lootust, et kunagi saabub päev, mil Eesti ja tee sinna on taas vabad. Just see erakordselt tugev ja aastakümneid kestnud ühine lootus iseloomustab pagulaseestlaste globaalset kogukonda kõige elavamalt. Lootus oli otsekui kütus välisvõitluse, täiendkoolide, laulupidude ja kõige kiuste eesti keele säilitamise teel. Nõukogude Eesti elule keskenduv näituse osa jaguneb kaheks. Esmalt käsitletakse nõukogude korra kehtestumist ühes indiviidi ees seisnud ideoloogiliste valikutega. Teine suurem teema on nõukogude inimese argipäev koos selle kultuuriliste kurioosumite ning nähtustega. Selles osas
Luulekogu ,,Kerjused treppidel" 1949 modernistlik kirjutamisstiil, ei ole kadunud vana stiil. Moodne käekiri vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus. 1951 ,,Merepõhi" mängulisus, võllahuumor, kodumaa saatus, kadunud põlvkond. 1955 ,,Muinasjutt tiigrimaast" 1958 ,,Kivimurd" 1960.-ndatel lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamat irooniat kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas. 1965 ,,Kollased nõmmed" domineeriv on vabavärss, kroteskia huumor, eesti rahvaluule võtted, kasutas algriimi, mõttekordused 1968 ,,Marmorpagulane" 1973 ,,Verepõld" 1974 ,,Klaasist mehed" 1985 ,,Kadunud külad" 1990.-ndatel tõusid luules esile nostalgilised meeleolud ning tagasivaated käidud teele nii isiklikule kui rahvuslikule. 1991 ,,Tagasitulek" 1992 ,,Öötüdrukud" 1990. a sai Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse ,,Valusad pildid" eest.
kultuuri erksam osa paiknema geograafilises Eestis ning läänes kasvanud põlvkonnad ei tundnud end seal enam poliitiliste pagulastena (Akadeemia 2008 : 2267) . Väliseesti ideoloogias seati esiplaanile geograafilisest asupaigast sõltumatu kultuuriline ühtekuuluvus. Öeldi, et iseseisev riik on kena, kuid selle selle saavutamatuse korral ei ole põhjust nõuda, et unustaksime oma rahva ja kultuuri. Nii käis siiski läbi mõte omariikluse "saavutamisest", sõnast, mis pagulaseestlaste mõistesüsteemis oleks olnud tabu. (Akadeemia 2008 : 2270) Väliseesti ideoloogia kõige avatumaks lavaks said nn. Metsaülikoolid. Metsaülikoolides peetud loenguis taotleti anda terviklik pilt eesti keelest Eestis ja mujal maailmas, nii eilses kui tänases vaates, ning viia see eesti päritolu noorte laiadesse ringidesse Läänes parimate õppejõudude osavõtul. Metsaülikoolidega algatatud ellusuhtumine oli väliseestlaskonna suursaavutus, ilma selleta
eelarvamusteta kasutab uuema rahvalaulu stiili. Hiljem Lepiku laad muutub, teda jääb iseloomustamaaktiivseltvõitlevhoiak.Luulekogus"Kerjusedtreppidel" onLepik jõudnud modernistliku kirjutamisviisini. Vana stiili kõrvale lisandus moodne vabavärss. Luulekogus "Kivimurd" pöördub ta regivärsipoeetika poole. 1960. aastate kogudes lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamalt iroonia kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas. Lepik on alati poliitiline ja rahvuslik. Väga vähe on tal traditsioonilisi looduspilte, rohkem armastusluulet, tema luules on tunda ühiskondlikku kohusetunnet, nt järelhüüetes lahkunutele, tervitusi sünnipäevadeks jms. Murelikkust ja sarkasmi asus tõrjuma uus lootustelaine Eesti iseseisvumise aegu: "Öötüdruk" (1992) ja "Pihlakamarjarist" (1997). Proosa Suurem osa tulevastest pagulaskirjanikest oli Eestis oma kirjanikukarjääri. Eesti proosa paguluses
mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed, noored ja vanad. Sinna kuulus nii palju väljaõppinud haritlasi, eri kultuurialade esindajaid ja poliitikuid, et nendest saadi uutel kodumaadel Eesti seltside ja muude organisatsioonide asutajad, ajalehtede ja kirjastuste käivitajad, kooliõpetajad, koorijuhid ja koguduste hingekarjased. Eesti luterlikust pastorkonnast põgenesid välismaale umbes pooled, nende seas peapiiskop Johan Kõpp. Pagulaseestlaste suur hulk tagas omakorda asutatud ettevõtmistele ja teenustele kasutajad. “Lühidalt öeldes tekkis väljaspool Eestit küllaltki mitmepalgeline omaette eesti ühiskond, Väiis-Eesti, mille tähtsamaid liikumapanevaid jõude olid idealism, andumus ja jonn” Eestlus paguluses Eesti pagulased lõid maailma eri paigus kiiresti oma Sõja ajal Eestist põgenenud luteri pastorid asutasid ühendusi
prantsuse luuletajat" (19 moderna franska poeter, 1948). Eesti luulet tõlkis Laaban veel saksa ja prantsuse keelde. Ühtlasi kirjutas ta kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitikat rootsi, prantsuse, saksa ja eesti keeles ning esines loengutega Rootsi raadios.(Malin,11.01.09) Aastail 1964 ja 1965 elas Ilmar Laaban mitu kuud Põhja-Ameerikas. Tal oli plaanis pidada seal loenguid, kuid päris mitmed nendest jäid ära pagulaseestlaste omavahelise kanakitkumise ja selle tõttu, et mõnedes ringkondades peeti Laabanit maailmavaatelises mõttes roosaks. (Malin,11.01.09) 1975 valiti Ilmar Laaban Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu (AICA) liikmeks. (,,Ilmar...",11.01.09) Alates 1989. aastast oli Laaban Eesti Kirjanike Liidu välisliige.(,,Ilmar...",11.01.09) Kirjanduse aastapreemia 1998.(EE 14,2000) 4 Eesti Rahvuskultuuri auhind 1999.(EE 14,2000)
annaabi.ee 
