UNDER Marie ________________, GAILIT Gustav Suits, August ______________, Henrik Visnapuus, August Mälk, ___________ KARL MANA Ristikivi. Kesksed pagulaseesti kirjandusajakirjad olid Tulimuld ja ______________ Rootsis. Pagulaskultuur oli kõrgpunktis 1950.-1960. aastatel ja selle keskused olid Rootsis, _____________________ KANADAS ja USAs. Omamoodi KIRJASÕNA(KOHVER) Poliitilise paguluse lõppu täistas Eesti __________________________ pagulaselu kujundiks sai _________________
eneseteostuse võimalusi. ( Akadeemia 2008 : 2264) VÄLIS-EESTI JA KODU-EESTI 1960. aastatel leidis üha rohkem kandepida nn. Väliseestluse ideoloogia, millesarnane mõiste oli juba käibel kahe maailmasõja vahelisest ajast. Näiteks peeti 1928. aastal Tallinnas esimest väliseestlaste päeva ning asutati Välis-Eesti Ühing. Stockholmis anti välja nt. Ajaleht Välis-Eesti. (Akadeemia 2008 : 2265) Terve hulk inimesi ei teinud ega tee ka praegu vahet pagulaseesti ja väliseesti mentaliteedi vahel. Ühiseesti kultuuritöö tegija Hellar Grabbi samastab mõisted "pagulane" ja "väliseestlane" öeldes, et väliseestlased on need , keda nõukogude pruugis kutsutakse emigrantideks ja Välis-Eestis pagulasteks. (Akadeemia 2008 : 2266) Olemas on aga ka väga teadlikke pagulasi ja väga teadlikke väliseestlasi, kes neil mõisteil selget kultuuripoliitilist vahet teevad. Walter Rand on kirjutanud, et meie väljaspool kodumaad oleme väliseestlased
suur järv. Seal kohtab ta Kerlit, kes ütleb, et nad on ääremaal ja järve kallas on piir. Seiklused lõppevad Tartus, seekord aga haiglavoodis. Tartu jõudes oli Karina kukkunud ja koomasse langenud, millest ta lõpuks ärkab. Sündmustest ei mäleta ta enam midagi. Tervena, läheb ta taas koju. Helga Nõu Helga Nõu on alates 1950. aastast avaldanud luulet, proosat ja artikleid peamiselt pagulaseesti ja Rootsi perioodikas. Esimene romaan, "Kass sööb rohtu", ilmus 1965. aastal Lundis ning sellele on järgnenud raamatuid nii lastele kui täiskasvanutele. T e i s i t e o s e i d: “Pea suu” “Tõmba uttu” “Hundi silmas” Koostaja Nimi: Kai Tiitsaar Kool: Kilingi-Nõmme Gümnaasium Klass: 8. klass
1957. aastal algas Eestis uus soome kirjanduse tõlgete väljaandmise periood. Harald Lepikust sai järgnevatel aastatel silmapaistvaim ja siiani kõigi aegade kõige viljakam soomekeelse ilukirjanduse vahendaja Eestis. Tema poolt eestindatud soome autorite 26 raamatu hulka kuulub vanemat ja uuemat proosakirjandust, üsna erinevaid kirjanikke. Ta eelistas rahvaelukujutusi ja huumorit. Pärast Soome tolleaegse presidendi Eesti-visiiti 1964 pagulaseesti kirjanike tõlkimine ja väljaandmine Soomes lõppes. Eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitise arvates tähistasid otsustavat murrangut eesti kirjanduse väljaandmisel Soomes kaks antoloogiat, “Soome lahe tagant” (1968) ja "20 nüüdiseesti luuletajat" (1969). Sõja eel avaldati Eestis soome kirjandusest vaid paar luuleraamatut. Sõjajärgsetel aastatel on neid juba järjekindlaima soome luule eestindaja Debora Vaarandi vahendusel avaldatud terve hulk
aga samas eraldati väliseesti kirjandusega, s.t eesti kirjanduse sisemise Teisega ning ühtlasi millegi muu kui lihtsalt ühe ja jagamatu eesti kirjandusega. Eesti keel on väike keel ja seetõttu pole raske käsitada eestikeelset toodangut kogu maakera ulatuses eesti kirjandusena. Kui me kunagi sadade aastate pärast vaatame oma 20.sajandi kultuurilugu eemalt, siis pole enam tõepoolest tähtis, mis toimub eksiilis ja mis okupatsioonis. Siis kaotavad mõisted „pagulaseesti” ja „väliseesti” lõplikult oma mõtte. Kasutatud kirjandus: Undusk, Jaan 2008. Eesti, eksiil ja Välis-Eesti: Väike mentaliteedilugu. Moodle.ut.ee , I. Lembinen, 2014, Kultuuriajalugu, „Pagulus” http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_pagulaskirjandus (05.05.2014) 2
pidama jäänud ning 16 luulekogu ja sama palju romaane avaldanud Bernard Kangro. 1935. aastal loodustee- maliste sonettidega alustanud ja uuel kodumaal mitmekülgset luulet viljelenud (luuleraamat "Varjumaa", 1966 koos autobiograafiliste Kihvakaania-poeemidega) Kangro käsides oma romaanides vana Tartut ("Jäälätted", 1958; "Emajõgi", 1961; "Tartu", 1962; "Kivisild", 1963) ja oma kodukohta Võrumaad. 1957 avaldas Kangro ülevaate pagulaseesti kirjandusest "Eesti raamat vabas maailmas 1944-1956" 1950. aastal asutas taLundis kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis lõpetas tegevuse seoses Kangro surmaga 1994. aastal, olles jõudnud avaldada 415 nimetust. Kangro andis 1950-1993 välja ka kultuuriajakirja Tulimuld. 1946. aastal astus avalikkuse ette hiljem kogu eesti luule üheks tähtsamaks esindajaks tõusnud Kalju Lepik, kes kaks aastat varem oli Rootsi põgenenud. 1997
Ta õppis Tallinas 1. poeglastegümnaasiumis. Hiljem jätkas õpinguid ka sõja ajal. Hakkas õppima ka konservatooriumist Tallinnas, samal ajal hakkab ta õppima ka Tartu Ülikoolis. Kogu õppimine jääb lühikeseja ja 43ndal aastal lahkub ta Soome kaudu Rootsi. Õpib Stockholmi ülikoolis edasi romaanikeeli ja filosoofiat. Ta on Rootsis tegelenud esseistina, tõlkijana ja kriitikuna. Tema puhul tuleb rõhutada seda, et ta liigub rootsi kultuuris ja pagulaseesti kultuuris paralleelselt see pole tavaline. Pagulased elavad tavaliselt oma maailmas, mis puudutab kultuurimaailma. Laaban tuleb Eestisse tagasi. Talle on esimese visiidi ajal Luulekassett 88 (teistmoodi luule). Kui ta hakkab tihemini Eestis käima, siis hakkab ta ümber tiirlema noor Kivisildnik jt. Ta tähendus on permanentse revolutsiooni idees kirjandus peab olema alati teistmoodi või püüdlema põhihoovusest välja.
annaabi.ee 
