lapsepõlves. Saades 12 viis isa noore muusiku kuulsa viiuldaja Rolla juurde Parma linna õpingutele, ent kuulmas Paganinit mängimas, ütles Rolla talle: "Armas väike mees, mina ei oska sulle enam ühtigi õpetada, sa oskad isegi, juba nii palju. Mine ja otsi muusikameister Baér üles. Selle käest võta õpetust." Seda Paganini tegigi. Aasta pärast toimus juba mitmeid kontserte ning tema kuulsus tungis üle Itaalia piiride. Paganinile valmistas suurt rõõmu saada Guardinerilt ja Amatilt kingituseks kaks suurepärast viiulit. Neiu Bianchi kinkis talle suurima elurõõmu, Paganini armastatud poja Achillese. Bianchi tegi umbusaldusega Paganini elu põrguks ja piinas teda ühte puhku. Viimaks lahkus Paganini temast, aga jättis poja endale. Välismaale läks Paganini alles 1828 aastal. Suurel muusika-kangelasel oli palav igatsus tutvuda Viinis kõrgeks peetud komponisti Beethoveniga, ent jäi hiljaks. Beethoven oli juba surnud
juhtmotiiv). Tal oli julge pillikäsitus: palju vaskpille, koos kõlavad flööt ja fagott, reekviemis on 10 timpanit. Puhkpillide tihe kasutamine on seotud prantslaste ajaloo ja kultuuritraditsiooniga. Teosed: 4 sümfooniat(nimed vihjasid sisule) ; · ,,Fantastiline sümfoonia" (1830) I romantiline sümfoonia. (Loe lehelt pikemalt) · ,,Harold Itaalias" (1834) Byroni järgi. Soleeriv altviiul, kirjutatud Paganinile, kes lükkas selle vähese virtuoossuse tõttu tagasi. Sakslased ja programmilisus ainult pealkirjas, sisus tunded, ideed. Prantslased ja programmilisus neile meeldis, sisuks piltlikkus. · ,,Romeo ja Julia" (1839) · ,,Leina ja triumfi sümfoonia" (1840) 4 ooperit (,,Benevenuto Cellini", ,,Troojalased", ,,Beatrice ja Benedict"); oratooriumid ,,Fausti needmine", ,,Kristuse lapsepõlv"; reekviem (1837); avamäng ,,Rooma karneval" (1844). Richard Wagner
muusika stiil, orkestratsioon kui vorm. Berlioz eksperimenteeris julgelt orkestriga, kuhjates kokku hiigelkoosseise kooridest, solistidest ja pillimeestest. Tema orkestristiili mõjuas Liszt, kellega Berliozi sidus tihe sõprus. Berliozi kirjutatud orkestratsiooniõpik, mida hiljem täiendas Strauss, pani aluse 20.saj orkestrikäsitlusele. Berliozi tähtsamate teoste hulgas on programmilised sümfooniad ,,Fantastiline" (1830, 5osa), ,,Harold Itaalias"(Byroni-aineline, vioola soolopartii loodud Paganinile), ,,Romeo ja Julia"(koori ja vokaalsolistidega), ooperid ,,Benevenuto Cellini", ,,Troojalased", ,,Beatrice ja Benedict", vokaalsümfoonilised suurvormid-oratooriumid ,,Fausti needmine", ,, Kristuse lapsepõlv", ,,Reekviem", ,,Te Deum". Berlioz ei kirjutanud üldse kammermuusikat. Georges Bizet(1838-1875) on Prantsuse helilooja. Bizet isa, kes teenis leiba juuksuri ja parukategijana, andis ka laulutunde ning tegeles oma lõbuks komponeerimisega. Ema oli
abikaasa, kaks õde ja merel hukkus poeg. Berlioz soovis ka ise surra, elu lõpp möödus masenduses. Looming Berliozi "lemmikinstrumendiks" oli orkester, tema looming sisaldab sümfoonilist, vokaal- sümfoonilist ja lavamuusikat. Kammermuusikat kirjutas vaid nooruses (käsikirjad kadunud). Tähtsamad teosed: Sümfooniad: "Fantastiline sümfoonia" (1830), "Harold Itaalias" (1834, Byroni järgi, ulatuslik vioolapartii on kirjutatud Paganinile, kes seda siiski ei mänginud) ja "Romeo ja Julia" (1839, Shakespeare'i järgi, solistide ja kooriga); 5 avamängu: tuntumad "Kuningas Lear", "Rooma karneval"; Ooperid: "Benvenuto Cellini", "Troojalased" (lõpetamata). Teoseid koorile ja orkestrile: "Reekviem" (lisatud 4 puhkpilliorkestrit ja 16 timpanit), "Te Deum", dramaatiline legend "Fausti needmine", vaimulik triloogia "Kristuse lapsepõlv" jm. Laulud orkestri saatel: tsükkel "Le Nuits d'été" ("Suveööd" Gautier' järgi). Helikeel:
Aga hiljaks oli ta jäänud Beethovenit näha, sest see oli juba ligi aasta enne seda surnud. Viinis oodati Paganinit suurel põnevusel. Nagu ennemuistseid juttusid räägiti tema viiulimängust, aga see ei olnud midagi selle vastu, mis Paganini teha võis. Viini linn oli esimese kontserdi järel nagu arust ära. Kõige keerulisemad ja vigurlisemad kohad ja välgukiirused jooksmised ülevalt alla ja alt üles läbi pooletoonide olivad Paganinile kerged nagu lapsemäng. Pikalisemate kohtade juures laulis viiul kõige armsamatel helidel. Üks ajaleht kirjutas Paganini kohta nõnda:" Kui mängukoor esimese tüki oli mänginud, siis astub kuivetand pikk mees, viiul kaenlas, ette, nägu kahva, haiglane, pea peru. Mängu imevääriline suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime-jooksud välgukiirusel alla ja üles, kahekordsed jooksud kuueteistkümnendik-nootides- üks näppudega tõmmatud ja
sajandi alguses olid nad kontserdilavadel juhtfiguurid, demonstreerimaks oma suurepäraseid tehnilisi oskusi. Oma ajastu suurimad virtuoosid olid Ignaz Moscheles, Johann Baptist Cramer, Carl Czerny, Johann Nepomuk Hummel, Friedrich Kalkbrenner, Heinrich (Henri) Herz, Sigismund Thalberg, Liszt, Chopin, Clara Wieck-Schumann, Tallinnas Theodor Stein. Võiks öelda, et tänu Lisztile ja Chopinile leidis klaver oma hääle, romantilise klaveristiili. (Viiul tänu Paganinile (1782-1840), klarnet tänu Weberile ja Meyerbeerile ning kuulsale klarnetivirtuoosile Bärmannile). Virtuoosi tegevuse keskpunktis 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel ei olnud teos, vaid interpreet ise -- pillimängija või laulja ning tema esinemine. Muusikaline tekst (teos) oli ta ettekandele vahendiks. Oma võrratute oskuste näitamisel oli olulisel kohal improvisatsioon. Kontsertidel olid väga oodatud interpreedi
annaabi.ee 
