9.klassi geograafia (klint) Ölandi klint (u 150 km) algab saarest ligi 10 km lõuna poolt merepõhjast ja kulgeb sealt piki saare läänerannikut selle põhjatipuni. Klindivööndi laius (vahemaa paeplatoo äärest kuni kristalsete kivimite avamuseni) on Ölandi klindil Kalmari väinas u 10 km. Klindilõigu lõunaosas on klint kaheastanguline ehk nn Degrhamni tüüpi. Viimasele on iseloomulik, et 210 m kõrguse Ordoviitsiumi paest astangu ees on 1020 m kõrguse laugenõlvalise astanguga ääristatud kuni 3 km laiune terrass Kambriumi liivakividest-kiltadest. Klindilõigu põhjaosas on valdavaks 115 m kõrgune üheastmeline Ölandi tüüpi Ordoviitsiumi paest astang
Klindilahe põhi on u. 10 m ümp, laskudes klindilahe lääneküljel 1020 m amp. Läänest klindiorgu laskuval Langevojal on u 200 m pikkune ja kuni 15 m sügavune kanjon ning sellel 5,5 m kõrgune Langevoja juga. Langevoja kanjon ja juga Sõtke orgu laskuval Langevojal. http://y.delfi.ee/norm/208101/11164661_5TU8BY.jpeg Kannuka klindineemik (u 3 km2) eendub Sõtke klindilahe idaranniku ja Perjatse klindioru läänekalda vahel u 2,5 kilomeetril ligi 1,5 km. Kannuka klindineemiku paeplatoo on tasemel 2930 m ümp. Enamiku Kannuka klindineemikust hõlmab Sillamäe 1980-ndatel aastatel ehitatud linnaosa. Sillamäe Kannuka klindineemikul. http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/164-kannuka-kp.jpg Perjatse klindiorg lõikub Kannuka ja Perjatse klindineemiku vahelisel alal umbes 1,5 km pikkuselt ja kuni 200 m laiuselt ning kuni 10 m sügavuselt klindiplatoosse. Osaliselt mattunud
Alutaguse madalik Mati Kesma VPG 2016 https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/e/ec/Ida-Virumaa-kaart.jpg/300px-Ida-Virumaa- kaart.jpg Paiknemine Eestis Põhja-Eesti paeplatoo ja Peipsi järve vahel Pindala: 3345 km² Moodustab 7,4 % Eesti pindalast Piirneb: põhjas - Viru lavamaa lõunas - Ugandi ehk Kagu-Eesti lavamaa idas - Narva jõgi läänes - Pandivere ja Vooremaa http://www.hkhk.edu.ee/maastikud/eesti_maastikurajoonid.html Geoloogiline ehitus Madaliku moodustavad alad, mis on Peipsi nõo kerkinud põhjaosas olnud hilisjääaegse suure jääjärve põhjaks
Kui jälgida sügavalt aluspõhjakivimitesse lõikunud klindilahtede ja -saarte astangujoonte kulgu, on selle lõigu pikkus ligi 90 km. Klindilõigu eripära on eelkõige Suur-Tallinna klindilaht selle mattunud ürgorgude ja klindipoolsaarte, -neemikute ja -saarte labürindis. Suur-Tallinna klindilahe geograafiliseks vasteks on Tallinna laht, mis süüvib poolkaarjalt kuni 7 km ulatuses ja 18 km laiuselt Põhja-Eesti paeplatoo ja Lasnamäe klindiplatoo vahelisel alal. (vaata lisa 2, joonis 5.) 13 Ida-Harju klindilõik on ligi 70 km pikk. Klindilõigule on iseloomulik keeruline väliskuju, osaliselt mattunud ja ridamisi klindineemikuid, -poolsaari, -saari, -lahtesid ja -orge moodustav klindiastang. 14 Lahemaa klindilõik see on umbes 70 km pikk. Klindilõigule on iseloomulik osaliselt või täielikult mattunud, tugevasti liigestatud ja merest eemaldunud laugevõitu klindiastang
aegadest peale. Otse iidse ja elava liiklusega meretee ääres ootamatult meresügavustest esile kerkiv madal, mille lael vee sügavus ulatub vaevalt meetrini, on nagu laevalõhkujaks loodud. Ühelt poolt ligi saja meetri sügavusest mudasest merepõhjast üles sööstvad järsud siledad kaljuseinad, teisalt jälle kitsas sügavustesse kaduv sünge veealune kanjon ning nende keskel too päris laevamurdja ise poolkuu-kujuline mitmekilomeetrise läbimõõduga kergelt lõunasse kaldu paeplatoo olemus jäi aga teadmata. () 1994. aastal läbi viidud Loode-Eesti suuremõõtkavalisel geoloogilisel kaardistamisel uurisid geoloogid Kalle Suuroja ja Tõnis Saadre sadakonda omapärast bretsarahnu (nn gneissbretsat), milliseid märkis juba oma Osmussaare geoloogiat käsitlevas töös 1927. aastal Armin Öpik. Temalt pärineb ka termin ,,gneissbretsa". Nende kivimiline sarnasus Kärdla meteoriidikraatri
lõikunud lahtedega nt Lahepera, Keila-Joa, Harju jne. Tallinna klindilõik - levib Harku klindilahe ja Maardu vahemikus ning selle lõigu pikkus on 35 km. Siin on sügavad mattunud ürgorud ning nende vahel klindipoolsaared. Näiteks Harku klindilaht, Kakumäe klindineemik, Toompea klindisaar. Ida-Harju klindilõik - levib Maardu ja Muuksi klindineemiku vahel rohkem kui 70 kilomeetril. Ja sellele on iseloomulik ridamisi osaliselt mattunud klindineemikuid, -poolsaari, -saari jne moodustava paeplatoo märkimisväärne eemaldumine merest 0,5 kuni 8 kilomeetrit. Näiteks Jägala klindilaht, Kiiu klindilaht, Kuusalu klindilaht, Tsitre klindisaar jne. Lahemaa klindilõik - levib Muuksi ja Palmse vahel ligi 70 kilomeetril. Seda lõiku iseloomustavad merest eemaldunud 3-10 km ja tugevasti liigestatud, osaliselt kuni täielikult mattunud klindiastangud. Nt. Valgejõe klindilaht, Loobu klindiorg jne. Lääne-Viru klindilõik - levib Virumaa lääneosas Palmse ja Kalvi vahemikus ligi 95 kilomeetril
Enamasti siiski Kirde-Eesti lavamaa juurde, vaid Granöl pole selgelt eristatud ja pigem osa Alutagusest o Probleemid Endla nõoga Loodusgeograafiliselt kuuluks justkui Alutaguse juurde samas distantsilt kauge (Alutaguse ulatub Järvamaale! tundub absurdne). Liidetud ka Kesk-Eesti tasandiku juurde, kuid sinna ikka ei sobi. · Asub Põhja-Eesti paeplatoo ja Peipsi järve vahel o Idapiiriks Narva jõgi, kuid tinglikult jätkub ka idapool · Läänes piirneb Pandivere kõrgustikuga · Alad, mis on olnud Peipsi nõo kerkinud põhjaosas olnud jääjärve põhjaks · Domineerivad jääjärve- ja järvetasandikud ning sootasandikud · Asustus väga hõre · Rohevõrgustiku suhtes väga oluline koht · Aluspõhi o Ordoviitsiumi lubjakivid, lõuna pool ka siluri kivid (mõlemad ei paljandu)
(preventiivne) osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel. Looduslikke maastikke võib eristada lähtekivimi, mulla jne. alusel üldiselt selle komponendi alusel, mille järgi lihtsam eristada. Tavaliselt reljeefi järgi. Haanja ja Otepää kõrgustikud, Põhja-Eesti moreentasandik, Skandinaavia mägismaa jne. Täpsemaid ja põhjalikumaid teadmisi vajab kivimi st. lähtekivimi järgi eristamine. Põhja-Eesti paeplatoo, Audru liivatasandikud. Ka taimestiku järgi, muldade järgi. Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e. maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks. Rajoneerimine oleneb üldjuhul inimtegevusest: A agriculture, põllumajandusmaastikud F forestry, metsamaastikud C conservation, kaitstav loodusmaastik R regreation, puhkemaastik I industrial, tööstusmaastik T town, linnamaastik
annaabi.ee 
